FILOMAFITSKI Aleksander

Aleksander Filomafitski oli õigeusu vaimulik: diakon, preester, ülempreester. Ta sündis 08.03.1878.

Ülempreester Aleksander Filomafitski arreteeriti 1941 ja saadeti laagrisse Volga-äärsesse vasekaevandusse, kus ta uinus 1942 – tema hauakoht on teadmata.

Tema teenistuskäik preestrina:

• pühitseti diakoniks/preestriks 1912 Riia Püha Aleksei katedraalkirikus Riia ja Miitavi ülempiiskop Joanni (Smirnov) poolt
• preester Krivasoo (Kriuša) Püha Neeva-Aleksandri koguduses 1912-1916
• preester Aseri Püha Ksenia koguduses 1923-1940
• preester/ülempreester Kohtla-Järve Issandamuutmise koguduses 1933-1939; 1940-1941

• “Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri”. Tallinn, 1975. Koostaja August Kaljukosk. Käsikiri. Rahvusarhiiv
• “Eesti õigeusk X-XXI saj”. Entsüklopeediline teatmik (vene keeles). Koostaja Vladimir Iljaševitš. Tallinn, 2014; lk 381
• David Papp. “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud”. Biograafiline leksikon (16.-20.saj). EAA. 5410.1. 247-249; Käsikiri. Rahvusarhiiv
• Andreas Põld . “Eestimaa uusmärtrid”. Pärnu, 2013
• “Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Sünnilugu”. Mari-Ann Heljas. “Kultuur ja Elu”, 2002

Lisa:

Nõukogude võimu repressioonid õigeusu kirikutegelaste vastu.

KGB (varasemad nimetused Tšekaa, SARKi GPU, OGPU, NKVD, NKGB) – Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ja sisejulgeoleku: korrakaitse-, elanikkonna poliitilise järelvalve-, luure- ja kinnipidamisasutuste valve ja kinnipeetavate sunnitööle rakendamise eest vastutanud asutus.

Eesti Vabariigi Riigikogu avaldas 2002  deklaratsiooni nõukoguliku okupatsioonirežiimi kuritegelikkuse kohta: Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri.

Kommunistlike totalitaarsete režiimide kuriteod mõistis 25.01.2006  hukka ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. ENPA resolutsioon oli rahvusvahelise üldsuse esimene hukkamõist kommunismile. Eranditult kõiki eelmisel sajandil Kesk- ja Ida-Euroopas valitsenud kommunistlikke totalitaarseid režiime, mis nüüdki on võimul mitmetes maailma riikides, iseloomustavad ulatuslikud inimõiguste rikkumised. Need rikkumised on olnud erinevad, sõltuvalt kultuurist, riigist ja ajalooperioodist, ning nende hulka kuuluvad üksikisikute ja massimõrvad, hukkamised, surmad koonduslaagrites, nälg, küüditamine, piinamine, orjatöö ja teised füüsilise massiterrori vormid, samuti tagakiusamine rahvuslikul või usulisel pinnal, südametunnistuse-, mõtte-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse rikkumine ning poliitilise pluralismi puudumine. ENPA seletab kommunistlike režiimide kuritegusid klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri sellise tõlgendamisviisiga, mis … seadustas inimeste “elimineerimist”, keda peeti uue ühiskonna rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks. Enamus ohvreid olid iga asjaomase riigi enda kodanikud.

„Klassivaenlaste“ ja „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ määratluse alla käisid ka Eesti Vabariigis tegutsenud vaimulikud ja kirikutegelased, eriti need, kes olid austatud ja armastatud kohaliku rahva poolt. Süüdistusparagrahviks oli kõigile  VNFSV kriminaalkoodeksi kurikuulus §58 – „riigi reetmine ja nõukogudevastane agitatsioon“ oma erinevate lõigetega, mille järgi võis määrata surmanuhtluse kas kohapeal või karistuse kandmise stalinlikus surmalaagris. Selle paragrahvi alla võis liigitada isegi usulised vestlused inimestega, usulise kirjanduse omamise jms.

Poliitilised arreteerimised algasid Eestis kohe nõukogude okupatsiooni algusega 1940  Esimese Nõukogude okupatsiooni aasta genotsiidi kulminatsiooniks sai 14.06.1941 massiline küüditamine. Operatsioon viidi läbi 1930-te aastate algul NSV Liidus väljatöötatud tüüpdirektiivi järgi. Eestis algasid ettevalmistused nn. „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ massiliseks väljasaatmiseks 28.11.1940 NKVD korraldusega nr. 288. Küüditamise (või nagu seda ametlikult nimetati – sundevakueerimise) läbiviimisele asuti 13.06. ja 14.06. öösel, teine küüditamiselaine toimus 01.07. Saaremaal. Arreteeritud viidi laevadega Tallinna, pered lahutati – mehed saadeti Tallinna keskvanglasse ja sealt Siberisse Irkutskisse. Naised lastega saadeti aga Harku vangilaagrisse, kust neil õnnestus Punaarmee taganedes augustis vabaneda ja koju naasta. Kokku jõuti küüditada 1941  ligi 11 000 inimest, osa võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Operatsiooni läbiviimiseks olid varutud loomavagunid, kuhu oli lubatud ametlikult mahutada 30 inimest. Tegelikult suruti vagunisse kuni kaks korda rohkem rahvast. Paljud surid enne sihtkohta jõudmist,osa vahistatuid hukati ilma kohtuotsuseta kohapeal. Väljasaadetuid ootas ees aga maapealne põrgu…Perekondadest eraldati mehed, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus osa neist hiljem maha lasti. Mahalaskmise kõrval kasutasid punatimukad ka teisi hukkamisviise, enamus surid nälga ja kurnatusse ning ainult väike osa neist tuli hiljem Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka naisi.

Piinamist kinnipidamiskohtades võis liigitada kehaliseks ja hingeliseks. Mõlemat rakendati kui teabe ja ülestunnistuste saamiseks N. Liidus. Füüsilise piinamise võtetest olid kasutusel peksmine, lämmatamine, tuleleegi või elektrivooluga „töötlemine”, suguelundite pigistamine, pea ja kaela väänamine, pea „mahakeeramine” jt. Piinatavate kisa ja oigeid võimendati mõnel pool valjuhääldeist või heliplaadilt. Psüühilise piinamise võtted olid ähvardamine kehaliste vigastuste tekitamisega, püstoliga pähe sihtimine, pikaajaline ärkvelhoidmine, öised ülekuulamised, mitmeks päevaks pimedasse üksikkongi paigutamine jms. Sunniti ka vaatama teiste ülekuulatavate, sh. omaste piinamist ning samuti osalema nende alandamises (nt. pandi üks ülekuulatav põlvili, suu pärani, ning teine pidi talle kuklalasu ähvardusel suhu urineerima, et uurija saaks viimaselt esimese vastu soovitud „ülestunnistuse”). Psüühilisest piinamisest inimteadvusse jäänud jäljed on sageli rängemad kui kehavigastused. Niiviisi saadud „ülestunnistuste” põhjal võidi N. Liidus langetada surmaotsus, eriti poliitilistel protsessidel, kus piisaski üksnes süü omaksvõtmisest. Nende „ülestunnistustega” on võimalik tagantjärele ülestõstetud aegumatute poliitiliste „süüasjade” puhul manipuleerida pahatahtlikult nüüdki.

Represseeritute elutingimused osutusid sageli nii viletsateks, et normaalne toimetulek oli välistatud. Poliitvangidele öeldi pahatihti, et „teile pole ellujäämist ette nähtud”, ja vangla-argoosse kuulub ütlemine „kärva sina täna, mina kärvan homme”.

25.03.1949 pandi Balti riikides toime teine massiline küüditamine vastavalt Nõukogude valitsuse 29.01.1949 salajasele määrusele nr. 390-138. Represseeriti kokku üle 30 tuhande inimese. 1950-ndatel küüditati lisaks veel haritlasi ja usklikke-paljud neist jätsid Siberis oma elu.

Poliitvangidega tehti kinnipidamiskohtades ka inimkatseid nõukogude sõjatööstuse ja meditsiini arendamiseks. Vangid olid need, kes ehitasid üles nõukogude majandust, linnu, tehaseid, kanaleid jm nõukogude lööktöö suurobjekte. Oli ütlemine, et N. Liidu raudteede iga liipri all puhkab vähemalt üks sunnitöölaagri vang.

Stalini aegne vägivald toetus valele ja vale õigustas omakorda vägivalda. Ühiskonna poolt on stalinistliku terrori ajal represseeritud rehabiliteeritud, sest neil ei olnud mingit isiklikku süüd. Nüüd tuleb ka Kirikul võtta seisukoht usu pärast kannatanute suhtes.

Ülempreester Andreas Põld