Tema Pühaduse kõne Saare maavanemale

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE TERVITUSTOOST

AUVÄÄRT SAARE MAAVANEMA POOLT PAKUTAVAL ÕHTUSÖÖGIL

(9. SEPTEMBRIL 2013)

Ülipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!

Pühitsetud vennad piiskopid!

Auväärt härra maavanem!

Lugupeetud kaaskondsed!

Auväärt härra maavanem, tänan teid südamest teie poolt pakutava kena ja südamliku õhtusöögi, heade sõnade ning kõigi muude auavalduste eest minu tagasihoidliku isiku suhtes.

Külastades neil päevil pühimat Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut, olnuks võimatu jätta külastamata Eesti saari ja loomulikult suurimat nende seast –  Saaremaad. Ühelt poolt selleks, et suhelda isalikult siin elavate Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku jumalakartlike lastega ja anda neile edasi Konstantinoopoli emakiriku poolset hellust ja armastust ning teisalt selleks, et imetleda siinse looduse ilu, mida Jumal on sellele paigale heldelt kinkinud.

Olles ka ise saarlane, pärinedes Egeuse saarestiku väikeselt, kuid ajalooliselt Imbrose saarelt, tunnen ma täna suurt Saaremaad külastades end väga koduselt. Vaatamata nende kahe saare geograafilisest asendist, kliimast ja ajaloost tingitud erinevusele, õhkub neist külastajate jaoks ühtmoodi looduse rahu ja vaikust ning nad mõlemad avaldavad sügavat muljet oma ilu ja imeliste ajaloomälestistega.

Lisaks sellele meenutab mõlemat saart ümbritsev meri meile oma rolli inimeste vahelises suhtlemises ja selle ümber elavate rahvaste kokkuviimisel rahuliku ja harmoonilise koostöö nimel, mis aitab kaasa inimeste heaolu kasvamisele, kuid mitte tülide ja vastastikuse võitluse tarvis, nagu seda on minevikus aeg-ajalt ette tulnud.

Peale selle meenutab meri ka meie elu, mis kord on rahulik ja teine kord jälle tormine, vedades meid lainete keerisesse. Iseäranis, kui me püüame ületada merd ilma sobiva ettevalmistuse ja õige aluseta, mis tagaks meile teekonnal kindluse, vedades teinekord ühes meiega kaasa ka institutsioone, Kirikuid ja terveid rahvaid neid mitmel moel ringi pillutades ja vaevates.

Nõnda juhtus eelmisel sajandil ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kui mõttelise laevukesega, mis sattus teda tabanud tormilainete meelevalda, mis teda küll kõvasti raputasid, kuid pääses õnneks siiski tervena tänu Pühimale Apostlikule Oikumeenilisele Patriarhaadile, kes on alati valvel ja tõttab appi oma hätta sattunud lastele, kui need teda appi hüüavad. Ja vaata! Täna ujub ta sirgelt rahulikel vetel, kandes kõiki neid, kes teda oma igaviku teekonnal usaldavad.

Teades, härra maavanem, et Teise maailmasõja eel moodustasid õigeusklikud umbes kolmandiku selle kauni saare elanikkonnast, tunnen ma suurt rõõmu nähes, et vaatamata mineviku katsumustele ei ole Õigeusu Kiriku latern kustunud vaid valgustab jätkuvalt neid, kes seda soovivad. Seda näitab ka saarel asuvate õigeusu koguduste arv, mis ulatub neljateistkümneni. Veelgi enam valmistavad mulle rõõmu, et Õigeusu Kiriku lapsed, nagu ma olen kuulnud, on ka kohaliku kogukonna aktiivsed liikmed, aidates heas koostöös kõigi teistega kaasa piirkonna arengule ja edule. Tänan ka teid, teie suure panuse eest selle edu saavutamisel. Soovin jätkuvat edu ja jõukust sellele saarele ja ta elanikele ning et te alati hoiaksite siinset looduskeskkonda, mille ilu ma täna olen korduvalt imetlenud. Tänan teid veel kord südamest teie heatahtlikkuse ja meile osutatud piiritu külalislahkuse eest ning tõstan klaasi teie ettevõtmiste kordamineku eest!