Tema Pühaduse jutlus liturgial Pärnus

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE

JUTLUS JUMALIKUL LITURGIAL PÄRNU KATEDRAALIS

8. septembril 2013. a.

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku esikarjane!
Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!
Aulised kohaliku võimu esindajad!
Armsad lapsed Issandas!

”Täna hakkab arm õnnistatud ihuvilja sünnitamist valmistama”.

(Pühalinna Stefani kirjutatud stihhiira püha õhtuteenistusel.)

Tõesti, nagu püha kirikulaulik ütleb, kuulutab tänane püha – meie kõige pühama valitseja Jumalasünnitaja ja Ikkaneitsi Maria sündimise – kogu maailmale rõõmu.

Samuti teeb tänane päev rõõmu Meie Tagasihoidlikkusele, kes tuli linnade kuningannast ja saab jälle näha teie õnnistatud Eestimaal elavate õigeusuliste, vaimulike ja kirikurahva, armsaid palgeid. Te võitlete siin üksmeeles ja rahus innuga head võitlemist oma ükskord päritud usus ja teete igaüks tööd omaenda pühitsuse taganõudmiseks jäädes ustavaks Konstantinoopoli Emakiriku päästvale õpetusele, kes rõõmustab saades näha Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku edusamme, kiriku mis on arvult küll väikene, ent mis haputaignana on muutmas hapuks kogu tainast, ümbritsevat kogukonda.

Vennad ja lapsed Issandas! Kirikupühad pole seatud oma ajale niisama ja kuidas juhtub, vaid muistsed pühad karjased ja õpetajad on nad paika pannud sügava hingekarjasliku tarkusega, et nad oleksid otsekui jaamad, kus vaimulikul teekonnal saaks moona täiendada, et nad aitaksid meil üksikult ja ühiselt elada hüvedes, mis tulvavad Koguduse Ehitaja, Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse jumalikust armumajapidamisest.

Samal ajal varustavad nii Issanda ja Jumalaema pühad kui ka iga-aastased pühakute mälestuspäevad tänutunde ja kiidumeelega meie Issanda ja usu Alustaja vastu, kes meie pärast sai lihaks, löödi risti, tõusis surmust üles, läks taevasse ja tegi maa peal elades muid suuri tegusid ning ka kõigi pühade inimeste vastu, kes viies oma eluviisi kooskõlla evangeeliumi õpetusega jõudsid jumalikustumisele – niipalju kui see inimesele võimalik – ja lähtudes jumalanäolisusest jõudsid Tema sarnasusse.

Esimene pühakutekoorist on aga kõige püham Jumalasünnitaja, Jumal-Sõna ikkaneitsilik Ema, tõeline Jumalasünnitaja, kes pühade isade õpetuse kohaselt on „järgmine püha Kolmainu järel ja keda tunnistatakse jumalaks armu pärast selle järel, kes on Jumal loomu poolest“. Seepärast õpetavad targad Kiriku õpetajad nagu Grigoori Jumalasõnaõpetaja järgmiselt: „Kes ei pea püha Mariat Jumalasünnitajaks on ilma ka Jumalast. Samuti on jumalavallatu see, kes arvab, et Kristus tuli Neitsist nagu läbi mingi toru, ent ei kujunenud temas jumalikul ja inimlikul viisil (jumalikul viisil, sest see toimus ilma meheta; inimlikul, sest see toimus ikkagi sigimise korra järgi).“ (Grigoori Jumalasõnaõpetaja. Teoloogiline kiri. PG 101:16). Ja teine, suur kuldkeelne ülemkarjane, ütleb nõnda: „Õnnis Jumalasünnitaja Maria oli kasin ja mõistlik üle inimloomuse piiride, seepärast sigis tema ihus Issand. Oleks mõni muu neitsi olnud temast enam kasinusega ehitud, oleks Issand läinud temast mööda ja asunud selle teise sisse“ (Johannes Kuldsuu. Jutlus templisseviimispühal. PG 64:14).

Lükates kokkuvõtlikult ümber Nestoori õpetuse, sõnastab Damaskuse Johannes Kiriku igipüsiva usu Naatsareti puhta Neitsi isikust ja ülesandest kogu maailma päästetöös: „Me kuulutame, et püha Neitsi on Jumalasünnitaja, sest ta sünnitas tõesti ja tegelikult Jumala, kes temas oli lihasse saanud. Me teame, et ta on ka Kristusesünnitaja – ta ju tõi ilmale Kristuse, – ent kuna pöörane Nestoori kasutas seda mõistet eitamaks, et ta on Jumalasünnitaja, ei ütle me  Kristusesünnitaja, vaid kutsume teda ülevamalt, Jumalasünnitajaks. Sest Kristuse, s.t. salvitu, sünnitajateks olid ka prohvetite ja kuningate emad, Jumalasünnitaja on aga ainult püha neitsi Maria“ (Nestoori vastu. PG 43:59).

Kogu maailmale kuulutab Neitsi Maria sündimine rõõmu, seepärast on tänane püha nõnda olulisel kohal meie liturgilises pärimuses ja seda peetakse suure pühana õigeusu kirikutes üle ilma.    Jumalasünnitaja sündimine vabastas tema vanemad, õndsad Joakimi ja Anna, keda palju aastaid oli laidetud lastetuse pärast. Nad said pärast rohkeid palveid ja kannatlikku ootamist kõlblikuks veel vanemas eas imeviisi olla isaks-emaks armusaanud Mariale. Lastetus oli vanade iisraellaste seas laitmisväärne, sest lastetu ei võinud olla oodatud Messia esivanemaks. Pärast Issanda tulemist maailma, nagu märgib püha Grigoori Palama, ei pea meie, uued iisraellased enam tahtest sõltumatut laste puudumist needuseks, sest me võime tuua endas vaimulikult ilmale jumalinimese Jeesuse, saades nii otsekui väikesteks jumalasünnitajateks.

Seda õpetab ka Maksim Tunnistaja: „Jumala Sõna sündis ükskord lihas, sünnib aga vaimus oma halastust mööda nendes, kes seda tahavad ja kujundab enda nendes vooruste läbi. Ta on ilmne sedavõrd, kuivõrd vastuvõtja suudab Teda mahutada“ (Teoloogilised peatükid. PG 90:1181A).

Isad, vennad ja õed!

Oikumeeniline Patriarhaat, keda täna esindame, hoolitseb alati eri kirikute hea juhtimise eest , seab igale poole piiskoppe ja kutsub kõiki ühtsusele veretu ohvri laua ümber, mida need teenivad. „partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene
pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased…” (Ap 2:9-11) – kõik on kutsutud. Eks ka venelased, prantslased, kreeklased, ehkki neid pole apostlite tegude raamatud mainitud?

Vägev ja oma toimet inimese võimetele kohandav Jumal tegi nii, et igaüks kuulis oma keeles ja murdes Jumala suurtest tegudest. Issand tuli koguma oma laialipillatud lambaid ja juhtima neid armu läbi rammusatele karjamaadele.

Eestis hakkas üheksakümne aasta eest arm õnnistatud asju ette valmistama. Sest siis andis Oikumeeniline Patriarhaat vastavalt oma kohutustele ja kooskõlastavale rollile vaimulike ja kirikurahva palvel siinsele keerulises olukorras viibinud õigeusu kirikule, sellele „väikesele karjakesele“, autonoomse, omavalitsusliku olemise ja elu ning kutsus tollast ülemkarjast, metropoliit Aleksandrit, üles seisma hea õigeusu õpetuse eest, õpetada usklikele kõike seda, mida Issand on käskinud….

[Püha Platon, kes oli ustav surmani oma kutsele, läks „vandekaevu juurest ja jõudis Haarani“ (1Ms 28:10), saades Jeesuse Kristuse märtriks.]

Sellest ajast peale võitles siinne õigeusu kirik, kes võttis aluseks õpetussõnades öeldu: „ Jumala kartus on tarkuse algus“ (9:15), „head võitlemist“, kasvas, kasvatas „sajakordset vilja“, käis tarkuses ja jumalakartuses, sai tunda äraütlematut rõõmu, õitsengut ja õnne kuni 1940. aastal tuli talle kätte „näljaaeg“, katsumused ja ristivalu, tema rahva surmaheitluse aeg ning pisarad ja ohkamine. Ta alandati ja teda kiusati taga nagu meie Issandatki ja paljud tema seast põgenesid teisse Egiptusse, lähedasele Rootsimaale (vrd. 1Ms 12:10). Oma teotuses ja et tal polnud paguluses, kuhu pead panna sai ta kaitset Oikumeeniliselt Patriarhaadilt, Emakirikult, kelle juures ta leidsid neil rasketel aegadel pelgupaiga.

Aga Issand tõese sõna järgi: „Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. (Lk 12:2). Maamulda maetud seemnest tõuseb võrse, mis otsib väljapääsu nähtavale, valguse kätte. Nõnda ka autonoomne Eesti Kirik võis tunda nagu maetult, kui tema seaduslik ülemkarjane, igavese mälestuse vääriline metropoliit Aleksander oli sunnitud lahkuma ja maapaos elama, otsekui Aadam ja Eeva, kes pidi patu pärast rõõmude paradiisist lahkuma ajaliku elu vaevade kätte. Ent sarnaselt Joakimile ja Annale piisas palvest, palumisest, ohkamisest ja pilke talumisest, et sünniks rõõm, ”elutoov võsu”, Jumalasünnitaja, „meie pääsemise alustus“, et me kõik alati „pääseksime hukatusest ja surmast“.

Enne kui Eesti vabanes ja sai iseseisvaks, elasid terved sugupõlved nagu märtrid, palvetades, „oodates mitte inimeste abi vaid Jumala armu“ (vrd. peakummardamispalve), olles ilma paljust heast – vabaduse, rahu, demokraatia ja usukohustuste täitmise võimalusest. Nende hulgas oli ka palju apostlik-õigeusulisi, kes pidasid kannatlikult vastu keset „hirmu ja surma varju“, teised „mäe peal palvetades“ nagu püha Joakim, teised „aias teotamist taludes“ nagu püha Anna.

Ja siis saabus 1996. aastal Eesti kiriku autonoomia taastamise õnnistus Oikumeenilise Patriarhaadi patriarhi ja sinodi tomosega ning hiljem valiti ka kirikupea, meie kõrgestipühitsetud vend metropoliit Stefanus. Jälle tärkas lootus ning aja jooksul sugenes ja sai võimust ka rõõm, „meie Elu imetaja“, kõige pühama Jumalasünnitaja läbi, keda on ikka ülistanud ja ülistavad veelgi õigeusuliste sugupõlved.

Meie Tagasihoidlikkus ja Konstantinoopol Emakirik omistame õigeusu taassünni siin maal tema usklike laste palvete puhtusele ja tema pühade karjaste ja märtrite julgusele Jumala ees nende möödunud 90 aasta vältel.

Seda rõõmu siinse kiriku edusammudest ja õitsengust pühitseme täna ka meie, eks oleme saabunud Konstantinoopolist teie sekka, vennad ja õed, eesti õigeusu rahvas. Me rõõmustame koos teiega ja oleme uhked teie üle. Ja tunnistame koos teiega üht tõde, et iga hing, kes eksib Jumala seaduse vastu, kogub süükoormat iseenesele. Ta võib eitada Jumala õigusemõistmist, kuid tema piinad ja hirmud näitavad, et juba on olemas kohtumõistja – südametunnistus – mis mõistab tema üle kohut.

Aga samas näitab see ka meie märterliku ja alati ristilöödud Oikumeenilise Istme vaimulikku tundlikkust õeskirikute omavalitsusliku juhtimise osas evangeelse vabaduse vaimus, millega Kristus meid on vabaks teinud. Samuti näitab see austust kohalike kirikute liikmete vastu ning lakkamatut hoolt õigeusust ja sellest tulenevatest dogmadest kinnipidamise vastu, et vabana igasugusest kiriklikust marurahvuslusest ja väiklastest vastuoludest teeksime kõik tööd Jumala mitmekesise armu mõistlike majapidajatena ning saaksime, kõige pühama Jumalasünnitaja ja kõigi pühade palvete läbi täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda ning päriksime ihaldatud taevariigi, kummardades Isa, Poega ja Püha Vaimu, kellele olgu au, kiitus ja kummardamine igavesti. Aamen.

Samal teemal:
Eesti Päevaleht “Arvo Pärdist saab pühapäeval oikumeenilise trooni arhont”
Maaleht “Arvo Pärt ja Viljo Vetik ülendatakse Oikumeenilise Trooni arhontideks”

 Fotod: Erik Peinar