Tema Pühaduse jutlus Kuressaare kirikus

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE JUTLUS

ÕHTUTEENISTUSEL KURESSAARE PÜHA NIKOLAI KIRIKUS

9. septembril 2013. a.

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!

Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!

Armsad lapsed Issandas!

Täname kogu südamest selle sooja vastuvõtu eest siin püha Nikolai kirikus, kuhu oleme saabunud Konstantinoopoli pühima suure kiriku esindajana.

Õnnistatud külaskäik Eestisse jättis meile kustumatu mulje ja me soovime veelkord tänada kõiki selle eest, et oma lugupidamise ja austusega olete muutnud selle külastuse unustamatuks ja osutate end nõnda olevat Oikumeenilise Patriarhaadi ustavad lapsed, kes tahavad hoida alati katkematu oma armastussideme Emakirikuga. Me oleme täna teie keskel, vastates teie maa kõrgeaulise presidendi ning ka Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi, meie armsa venna ja kaasteenija Stefanuse kutsele, et üheskoos pühitseda 90 aastat ajast, mil Oikumeeniline Patriarhaat andis teie kirikule autonoomse staatuse. See autonoomia küll kaotati, kui Konstantinoopoli kirik kui õigeusklike keskus ja kooskõlastaja taasjõustas selle 1996. aastal.

Kasutame nüüd juhust, et suhelda Oikumeenilise Patriarhaadi kaitse all olevate usklikega siin Kuressaares ja jagada mõningaid vaimulikke mõtteid, mis puudutavad kõigi kristlaste, eriti aga õigeusuliste, teekonda ja võitlust.

Homme, vennad, õed ja lapsed, peab püha Kirik kolme aulise neitsimärtri, õdede Minodoora, Mitrodoora ja Nimfodoora, mälestust. Nende elu toob meile, ristiinimestele, meelde mõistust ületava armastuse, mis meil peaks olema Kristuse vastu; armastuse, mis on isegi surmast tugevam. Ütleme siis mõne sõna juhatuseks, arvestades ka peatset elavakstegeva risti ülendamise püha.

Kiriku kangas on kootud pühade kannatajate verest ja tema pühade laste vaevanägemisest lapseeast kõrge vanaduseni.

Seda tõde teab ju hästi Eesti püha kirik, kellel on olnud terve rida märtreid, iseäranis jumalaeituse aegadel. Need on inimesed, kes ei löönud araks selle ajastu ohtude ees, vaid jäid kindlaks Kristuse usule, makstes selle eest eluga. Iseloomulik näide on üksteistkümmend Eesti uusmärtrit, Nõukogude ajal kannatanud vaimulikud ja ilmikud, kelle Oikumeeniline Patriarhaat lisas hiljuti õigeusu Kiriku   pühakute nimekirja.

Kiriku märgiks ja kujuks on tema algusest peale olnud kallis ja auline ristitäht ning kõik usklikud on võtnud oma risti eneste peale. Ristirahvas on ristikandja rahvas.

Kindlasti, vennad ja õed, saame kõik aru, mida tähendab rist. Aga kui paljud meist võtavad oma risti kanda? Ja kuidas seda teha? Eesti uusmärtrid näitasid tegudega, kuidas kristlased peavad oma risti kandma: see on võtma kannatlikult ja tasase meelega kõiki raskusi, mis meile igapäevaelus ette tulevad. Uusmärtrid põlgasid jumalavallatu võimu ähvardusi ning kuulutasid sõnas ja teos ristilöödud ja ülestõusnud Kristust. Tänapäeval ei ole meie kutsumuseks tunnistada Kristust piinamistel, küüditamisel, vaevades ja muude ihulike märtrikannatuste kaudu. Meid kutsutakse elama oma igapäevaelus Kristuse käsusõnade järgi ja andma teistele inimestele tunnistust evangeeliumist.  Ja seda me teeme, kui oleme kannatlikud ning austame ja armastame oma ligimest, kaasinimest – abikaasat, lapsi, vendi-õdesid, alluvaid, töökaaslasi. Tõeliselt võtame kanda oma risti, kui püüame elada askeetlikult, et pääseda taevariiki. Ristirahvas koosneb usklikest, kes võitlevad head võitlemist lakkamatus palves, paastumises ja heades tegudes. Kui iga usklik täidab isiklikult Kristuse käske, siis läheb evangeelium täide. Tingimused aga, milles tänapäeva kristlane elab, ei soodusta sugugi vaimulikku vaevanägemist. Inimvaim kohtab sellest maailmast vabaks saamise teel pea ületamatuid takistusi. Eriti niinimetatud arenenud maailmas, kus ilmalikustumine, kalduvus lahutada ühiselu seadusi pühadusest, käia selle maailma ihade ja tahtmise järgi, põhjustavad palju kiusatusi ning toovad kaasa selle, et paljudki, kes loevad end kristlasteks, on kaugel Tõest ja Elust.

Seepärast võtkem kätte vaimulikud sõjariistad, mis hoiavad meid haavamatuna Kristusega ühinemise võitluses. Paastu, mis alandab ihu, aga ülendab vaimu, toob mõistlikkuse, tugevdab palvet ning on otsekui Jumala ja inimese vahendajaks. Paastudes Kiriku seatud päevil näitame oma armastust Issanda vastu ja võtame niimoodi selle väikese vaeva kaudu osa Tema kannatustest.

Nähkem vaeva, et süüdata endas armastuseleeki Kristuse vastu, igatsust pühaks saada. Meie, usklikud, oleme kõik õndsad, sest oleme saanud Jumalalt erilise kutsumise osaliseks. Jäägem ustavaks surmani, et pärida aukrooni. Jäägem kindlaks usus, saagem kõikide Kuninga Kristuse vaprateks sõjameesteks, nagu olid need kolm täna mälestatavat neitsimärtrit. Täitkem oma kristlase kohustusi hoolega ja ennast salates, siis võime olla kindlad, et saame sajakordset tasu sellel ajastul ja tuleval. Hoolitsegem selle eest, et hoida endas kustumatuna Kristuse valgus, nõnda kanname palju head vilja oma hingepäästmiseks.

Teie linnale on õnnistuseks see püha ülemkarjase Nikolai kirik, sest tema on leskede, vaeslaste ja kõigi nõrkade eestkostja. See pühakoda on otsekui pühitsuse ja armu allikas kõigele oma rahvale, vagadele koguduseliikmetele. Ajastul, mil inimene otsib oma muredele lahendusi ainult mõistuse kaudu, kutsuvad pühad, nagu tasane ja südamelt alandlik Nikolai meid pöörduma tagasi ellu Pühas Vaimus, ellu palves ja sisemises puhtuses.

Meie, kristlaste, rikkus on seesmises inimeses, nagu Issand evangeeliumis ütleb: „Taevariik on teie sees” (Lk 17:21-22). Kui me näeme vaeva, et end patuhimudest puhastada, leiame Jumala, kuna „õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat” (Mt 5:8). Kirikus elades on meil õnn astuda iga päev pühakute maailma ja olla osaduses nendega. Inimene kannab loomu poolest oma hinges mälestust õndsast taevasest isamaast, kust ta on välja langenud. Inimene armastab ka oma maapealset isamaad, kuna mäletab seda taevalist, ainetut isamaad, kuhu ta on kutsutud naasma, et elada igavesti. Selle isamaa nimel, kallis ristirahvas, oleme valmis ohverdama sellegi, mis on meile maa peal kõige kallim. Taevase puhta valguse nimel oleme valmis jätma kõik ajalikud, maised valgused.

Athose vaga Siluan ütleb: „Kui sa kedagi armastad, tahad sa teda näha, olla temaga koos. Hing armastab Issandat kui Isa ja Loojat ning seisab Tema ees kartusega ja armastusega. Kartusega, sest Ta on Issand, armastusega, sest hing tunneb Temas ära halastava Isa ja Tema arm on kõigest muust magusam… Ma ei suuda seda kirjeldada”. Ja seesama XX sajandi püha lõpetab oma mõtte nõnda: „Kui palju Issand meid armastab! Seda armastust võib tunda Püha Vaimu läbi ja palvetav hing tunneb Püha Vaimu”.

Meie Tagasihoidlikkus saab alati tänutundega meenutama teid, selle linna ustavaid vaimulikke ja kirikurahvast. Tõstes käed õnnistame teid kõiki isalikult ja soovime rohket õnnistust ülevalt meid võõrustanud püha Nikolai kogudusele ja selle oivalistele ning armastusväärsetele liikmetele.

Jõudes oma jutuga lõpule pöörame oma vaimu- ja südamesilmad Teie poole, kõrgestipühitsetud vend, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, ja väljendame Kristuse püha ja suure Emakiriku, Oikumeenilise Patriarhaadi, õigustatud kiitust ja rahulolu, sest Te olete osutunud oma kutsumise vääriliseks ja olete teinud ning teete nüüdki head tööd siin Eestimaal, panustades märkimisväärselt siinse kiriku ülesehitamisse kõigis selle eri tahkudes, iseäranis aga kõigi temausklike laste kogumises tema tiibade alla, nagu võime näha ka praegusel juhul, nii et õnnitledes karjast, kustume karja üles pühakirja sõnadega:

”Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu” (Hb 13:17-18).