PÜHIMA PATRIARHI BARTOLOMEUSE JÕULULÄKITUS

Nr. 725

Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli, Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale –

armu ja rahu teile meie Päästjalt Jeesuselt Kristuselt,

kes on Petlemmas sündinud! 

Aulised vennad ülemkarjased,

armsad lapsed Issandas!

Täna tähistab püha Kogudus aegade-eelse Jumala Poja ja Sõna sündimist lihas, „uut ja imelikku salaasja“, mis „mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest” (Kl 1:26). Kristuses ilmub lõplik tõde Jumala ja inimese kohta, nagu seda on targalt seletanud Aleksandria püha Kirill: „Meie oleme inimesed loomu poolest, Tema aga tuli alla hoolimata oma loomusest ja sai inimeseks. Meie kui lodud oleme loomult Jumala sulased. Sulase nime kandis Temagi, kui Ta inimeseks saades astus oma loomusest teistsugusesse olukorda. Aga ka vastupidi: Tema on loomult Jumal ja meie, hoolimata oma loomusest, tõusime kõrgusse armu läbi. Meie oleme inimesed, tema oma loomult Jumala Poeg, meie saime aga poegadeks-tütardeks lapsendamise kaudu ja oleme kutsutud olema Tema vennad-õed“ (Raamat püha üheolemusliku Kolmainu aaretest, PG 75,561).  

„Te tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid” (Jh 8:32). Meie Issand Jeesus Kristus on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6), Ta on inimese vabastaja võõra orjusest. Ilma tõeta ja väljaspool tõde pole ei elu ega vabadust. Kui anname oma elule mõtte ainult oma soove mööda, siis see pole vabadus, vaid pärispatu avaldumine, inimese sulgumine endasse suhetes Jumala ja ligimesega eneseküllasesse ja ennastimetlevasse sõltumatusse, ilma et ta tunnetaks tõde kui seotust Jumala ja kaasinimesega. Jõulud on enesetunnetuse aeg, aeg mõista vahet Jumala inimesekssaamise ja inimese enesejumaldamise vahel, aeg teadvustada kristlikku õpetust: „Me ei ütle, et inimene tõuseb jumalaks, vaid et Jumal saab inimeseks“ (Damaskuse Johannes, Õigeusu täpne esitus, PG 94,988).

Kristuse sünni rõõmusõnum kõlab tänavu sõjatrummi põrina ja relvatärina saatel Ukrainas, mis kannatab jultunud ja ülekohtuse sissetungi tagajärgede all. Kõik sõjad on meie, kristlaste, jaoks vennatapu- ja kodusõjad; need on, nagu kuulutas õigeusu Suur ja Püha Kirikukogu „kurjuse ja patu tagajärg maailmas“ (Õigeusu kiriku missioon tänapäeva maailmas 4,1). Ukraina puhul leiavad praegugi kinnitust püha Grigoori Palama sõnad temaaegsete veriste kokkupõrgete kohta Tessaloonikas õigeusuliste vahel: „Me oleme vennad…, sest meil on üks ema, püha Kogudus, kes teeb meid rikkaks. Meil on püha usk, mille alustaja ja täidesaatja on Kristus, Jumala enese Poeg, kes arvas heaks olla mitte üksnes meie Jumal, vaid ka meie vend“ (Isekeskisest rahust, PG 151,10).

Kristuse isikus teostus kõikide „kokkuvõtmine“, mis näitas inimsoo ühtsust ja inimisiksuse pühadust, avas tee meie saamiseks jumalasarnaseks ning ilmutas rahu, „mis on ülem kui kogu mõistmine“ (Fl 4:7). Kristus on „meie rahu“ (Ef 2:14) ja Tema nimele on pühitsetud ka ajalooline ja võrdkujuline Püha Rahu (Hagia Irene) kirik Konstantinoopolis.

Meie Päästja kiidab õndsaks „rahunõudjaid“, keda hüütakse „Jumala lasteks“ (Mt 5:9), kuulutades õiglust ja armastust isegi vaenlaste vastu. Õigeusu kirik palub jumalikul liturgial „rahu ülevalt“ ja „rahu kogu maailmale“. „Issand, meie Jumal, kingi meile oma rahu ja oma armastus, sest Sina oled meile kõik andnud“, palume ülistades iga hea asja andjat Vassiili Suure liturgial. Meie, kes oleme kõik saanud Jumala käest, kellele on nii palju head tehtud, peame võitlema rahu eest enam kui teised inimesed, nagu pühakiri õpetab: „Kellele on palju antud, nõutakse palju“ (Lk 12:48). On selge, et kui kristlased talitavad selle mõtte vastu, siis see ei ole kristluse süü, vaid nende süü, kes eksivad Jumala käskude vastu.

Kunagi inimkonna ajaloos pole rahu rahvaste vahel olnud enesestmõistetav olukord. Alati ja igal pool on see saavutatud pühendumise, õilsuse ja eneseohverduste teel. Rahu on tulnud seeläbi, et on astutud vastu vägivallale, on loobutud sõjast kui erimeelsuste lahendamise vahendist, on püüeldud visalt õigluse ja inimväärikuse kaitsmise poole. Usundite panus rahu ja lepituse heaks on nende tõsiseltvõetavuse esmane mõõdupuu. Pole kahtlust, et eri uskude pärimused on innustanud mitte üksnes hingerahule, vaid ka ühiskondliku rahu taotlemisele ja kindlustamisele, agressiivsuse ületamisele üksikisikute ja rahvaste vahel. See tõsiasi on eriti oluline meie ajastul, mil avaldatakse arvamust, et rahu on majandusarengu, elatustaseme tõusu, teaduse ja tehnika arengu ning teabevahendite ja interneti parema toimise tulemus. Meie oleme kindlad, et rahu rahvaste ja kultuuride vahel pole võimalik ilma rahuta usundite vahel, ilma nendevahelise dialoogi ja koostööta. Usk Jumalasse kinnitab võitlust maailmarahu ja õigluse eest, isegi kui see püüdlus seisab silmitsi inimlikus mõttes ületamatute takistustega. Igatahes on vastuvõetamatu, kui usundite esindajad jutlustavad fanatismi ja õhutavad vaenuleeki.

Kõrgesti pühitsetud ja pühitsetud vennad, armsad lapsed!

„Kristus sünnib, kiitke, Kristus tuleb taevast, minge vastu; Kristus on maa peal, tõstke ennast kõrgesse!“ Järgides Meie Tagasihoidlikkuse püha eelkäija üleskutset Konstantinoopoli pühal istmel, Grigoori Jumalasõnaõpetajat tähistame nüüd rõõmuga maailma Päästja sündimise päeva „mitte maailma viisi järgi vaid maailmaüleselt“, hoidudes „üleliigsest ja vajadust ületavast, samal ajal kui teised, kes on ometi loodud samast maapõrmust, nälgivad ja kerjavad“ (Jumalailmumise, see on Päästja sündimise püha jutlus, PG 36,316). Me soovime kõigile teile pühadeaega, mis oleks täis nii meeleparandust kui ka ülistust. See aeg on aasta kroon ning seda valgustavad igaviku kiired. Olgu algav 2023. aasta täis meie, inimeste, ja meie päästmise pärast lihaks saanud Jumala Sõna heameelt ja armu, olgu see rahu, armastuse ja ühtekuuluvuse aeg, tõeline Issanda lahkuse aasta.

Palju õnnistatud aastaid!

Jõulupühal 2022

+ Bartolomeus,

Konstantinoopoli patriarh,

teie kõigi tuline eestpaluja Jumala ees