Teine paastunädal: püha ristimine

“Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete ka Kristusega rõivastunud” (Gal. 3,27; ristimistalituse lauluna meil: „…olete ka ennast Kristusega ehtinud“). Milline tõde peitub nendes apostel Pauluse sõnades! Kristusesse ristitu on hüljanud vana inimese patust määritud ja halbadest ihadest rikutud rüü ning rõivastanud ennast uue inimese ehk Kristuse enesega, kes elab nüüd tema südame sügavuses. Sõnadel “olete rõivastatud” pole mingit seost riietega, mida kanname. Kõne all on hoopis teistsugune tõelus, sügavam reaalsus; midagi olemuslikumat, mida keegi ei saa meilt enam võtta.  Oma usu tunnistamise ja ristimisega saame tõeliselt Kristusega rüütatud ja meist saavad tõelised Jumala lapsed, Püha Vaimu eluase, Kõigekõrgema  pühamu. Me oleme kutsutud pühadusele, täiuslikkusele ja jumalikustumisele armu läbi, mis meile on antud. Seega oleme vabad igast rikutusest, sest meid on rüütatud rikkumatusega. Meilt on ült võetud patune inimene ja meid on rüütatud õigluse ja armu inimesega. Me oleme maha tallanud surma laotades selle üle igavese elu. Aga kas oleme ikka päris teadlikud sellest kohustusest, mille me ristimisega enesele Jumala ees oleme võtnud? Kas oleme mõistnud, et nüüdsest on meil kohane käituda tõeliste Jumala laste ja oma Päästja tõeliste vendadena? Kas oleme aru saanud, et meie esmane kohustus seisneb selles, et ühildada oma tahe Jumala enese tahtega; et peame ennast vabaks tegema patust; et meil on käsk kõigest väest, kogu hingest ja kogu südamest pühenduda ligimesearmastusele; et meil on kohustus kiita ja austada Jumalat ja hoida kannatamatus ootuses oma pilk suunatuna sellele hetkele, mil saame Temaga lõplikult üheks? Kas oleme võtnud omaks mõtte, et meie südant täidab nüüdsest üksnes ülevoolav armastus, mis kunagi ei lase kaotada silmist ligimest? Ning lõpuks, kas oleme ikka veendunud, et meie ainus kutsumus on saavutada pühadust ja täiuslikkust; et oleme Jumala elavad kujud, Jumalariigi lapsed ja pärijad? Kõigil neil põhjustel ei lakka meie vaimulik võitlus hetkekski; peame olema selle kutse väärilised, millega Jumal meid on kutsunud eesmärgiga ära hoida seda, et ühel päeval saaks meile osaks alandus olla oma tegude pärast ära salatud. Jah, mu vennad, jätkugu meil südant viia innukalt ja ennastsalgavalt võiduka lõpuni hea võitlus. Astugem edasi julgelt, häbenemata, kartuseta, lakkamatult takistustele komistamata. Jumal on meiega, Ta on meie abimees ja tugi; Ta teeb meid tugevaks ja kinnitab meid vooruse raskel teel.