Pärnu ja Saare piiskopi Aleksandri pöördumine

Armsad isad, vennad ja õed, Kristus on üles tõusnud!

Ühel päeval tulin mina, patune, Jumala valguse ette oma paastukambrist, kus olin palvetanud ja paastunud jõudumööda. Ja mida ma näen ja mida ma kuulen? Selgub, et oodatud helge paasapüha rõõmu asemel leiab meie Jumalast kaitstud maa õigeusklike seas Kirikut lõhkuvad erimeelsused. “Kas Kristus on mitmeks jagatud?” (1Kr 1:13) või ei ole meie püha Kirik üks? “Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel?… te tülitsete ja sõdite Te palute (Jumalalt), aga ei saa…” (vt Jk 4).

Ma ei ole teoloog, ei ole kaanonite asjatundja, ei ole kursis maise poliitikaga (küll see on tüütu!), kuid minu, vaimult tavalise, kuid sügavalt uskliku kristlase jaoks on alati esikohal püha õigeusklik kristlik usk. Kõik muu kogu oma suuruses ja tähtsuses nagu rahvus, kodakondsus, jurisdiktsioon jms on alles kaugel teisel kohal. Loodan, et õigeusklike seas on vähe neid, kellel on need mõisted teisiti järjestatud, ning nemad on alles poolel teel Jumala tundmiseni.

Kust tulenevad probleemid kristlaste seas – nende seas, keda Kristus käskis andestada ja üksteist armastada? Sellest, et me ei ela mitte Jumala käskude järgi, vaid maiste, isekate seaduste järgi. Me loeme evangeeliumist ainult seda, mida Issand on meid käskinud teha, kuid tegelikkuses leiutame oma valetavale mõistusele tuginedes lugematul hulgal maiseid riiklikke seadusi ja määrusi, sotsiaalseid reegleid, mis oma sisult ei vasta Jumala seadusele. Kuid Jumala seadus on ülim: selles on öeldud kõik kõigest ja igaks ajaks ning sellele ei ole midagi lisada.

Ma teen oma oskamatut kriitikat armastusega, meenutades sõnu Saalomoni õpetussõnade raamatust: “Keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui poega, kellele head tahab (Õp 3:12). Kas pole mitte aeg, et meie õigeusklike kristlastena meenutaksime, kust me HINGELT pärineme ja kuhu läheme, jättes kõrvale “suured” mõisted nagu rahvus, kodakondsus ja jurisdiktsioon. Lõppude lõpuks taevariigis, kuhu me nii väga tahame jõuda, ei ole neid mõisteid olemas (muide, neid pole ka põrgus). Taevariigis on apostel Pauluse sõnul “õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Rm 14:17).

Kas ei oleks aeg, et meie, Eesti õigeusu piiskopid, istuksime ühise laua taha ja leiaksime ülestõusnud Issanda armastuse vaimus võimalusi vastastikuse mõistmise, lepituse ja lähenemise saavutamiseks? Sellega seoses on kohane tsiteerida sõnu, mida me laulame kogu lihavõttepühade 40 päeva jooksul: “Ülestõusmise päev! Pühitsegem rõõmupüha ja hakkagem ümber teineteise kaela ja ütelgem ka neile, kes meid vihkavad: Vennad! Andkem kõik andeks ülestõusmise pärast ja hüüdkem nõnda: Kristus on surnust ülestõusnud, surmaga surma maha tallanud, ja neile, kes hauas olid elu kinkinud.“

Mulle ei meeldi paljusõnalisus, mulle meeldivad konkreetsed teod. Teen ettepaneku, et kõik Eesti õigeusu piiskopid koguneksid viiekümnenda päeva pühale ja nelipühale järgneval nädalal. Selle aja valikut ei ole vaja selgitada. Selle, milles targad peapiiskopid ei suuda kokku leppida, teeb Püha Vaim ise ära.

Armastusega ülestõusnud Issanda vastu,
viimane võrdsete seas

+ Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop