PAAVST FRANCISCUSE JA OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE ÜHISAVALDUS

Apostlik delegatsioon, Jeruusalemm

1. Nagu meie auväärsed eelkäijad paavst Paulus VI ja oikumeeniline patriarh Atenagoras, kes kohtusid siin Jeruusalemmas viiskümmend aastat tagasi, otsustasime ka meie, paavst Franciscus ja oikumeeniline patriarh Bartolomeus, saada kokku Pühal Maal „kus meie kõigi Õnnistegija, Issand Kristus elas, õpetas, suri, tõusis surnuist ja läks taevasse, kust saatis Püha Vaimu äsjasündinud kirikule“ (Paavst Paulus VI ja patriarh Atenagorase ühisavaldus 6. jaanuarist 1964). Meie kohtumine, järjekordne Rooma ja Konstantinoopoli piiskoppide kokkusaamine, mille asutasid kaks venda, apostlid Peetrus ja Andreas, toob meile kummalegi sügavat vaimulikku rõõmu. Jumal oma ettehooldes pakub meile sellega võimaluse mõtiskella sügavuti meie olemasolevate sidemete ehtsuse üle, mis omakorda on selle armurikka teekkonna vili, millele Issand juhtis meid sel õnnistatud päeval viiskümmend aastat tagasi.

2. Meie tänane vennalik kohtumine on uus ja hädavajalik samm teel ühtsuse poole, millele vaid Püha Vaim võib meid viia, see on osadusele põhjendatud mitmekesisuses. Sügava tänutundega tuletame meelde neid samme, mida Issand on meil lubanud juba ette võtta. Kallistus, mida paavst Paulus VI ja patriarh Atenagoras siin Jeruusalemmas pärast aastasadadepikkust vaikimist vahetasid, sillutas teed ülitähtsale žestile, 1054. a. vastastikkuse armulauaosaduses väljajätmise akti kustutamisele Kiriku mälust ja tegelikkusest. Sellele järgnesid vastastikkused külaskäigud Roomas ja Konstantinoopolis, regulaarne kirjavahetus ja hiljem ka õndsa mälestuse vääriliste paavst Johannes Paulus II ja patriarh Dimitrius otsus algatada teoloogiline tõedialoog katoliiklaste ja õigeusklike vahel. Nende aastate jooksul on Jumal, rahu ja armastuse allikas, õpetanud meid pidama teineteist ühe ja sama kristliku perekonna liikmeteks, mille peaks on ainus Issand ja Päästja Jeesus Kristus ning armastama teineteist, nii et võiksime tunnistada oma usku samasse Kristuse evangeeliumisse nagu apostlid selle vastu võtsid ja nagu üleilmsed kirikukogud ja kirikuisad seda on väljendanud ja meile edasi andnud. Olles täiesti teadlikud sellest, et me pole jõudnud eesmärgini, milleks on täielik osadus, kinnitame tänasel päeval oma täit pühendumist ühisele teekonnale selle ühtsuse suunas, mille kohta meie Issand Kristus palvetas oma Isa poole sõnadega „et nemad kõik oleksid üks“ (Jh 17:21).

3. Me teame, et ühtsus ilmneb armastuses Jumala ja ligimese vastu ja ootame pikisilmi päeva, mil me võime üheskoos võtta osa pühast armulauast. Kristlastena oleme kutsutud valmistuma selle osaduse vastuvõtmiseks, nagu ütleb Lyoni püha Ireneus (Eksiõpetuste vastu IV 18:5, PG 7:1028) ühise usus tunnistamise, püsiva palve, sisemise pöördumise, elu uuendamise ja vennaliku dialoogi kaudu. Kui me saavutame selle loodetud eesmärgi, näitame maailmale Jumala armastust, mille läbi meid tuntakse Jeesuse Kristuse tõeliste jüngritena (vrd. Jh 13:35).

4. Rahvusvahelise ühiskomisjoni läbiviidud teoloogiline dialoog on andnud olulise panuse katoliiklaste ja õigeusklike täie osaduse saavutamise heaks. Paavstide Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ning patriarh Dimitriuse aegadest on meie teoloogilised kohtumise olnud viljakad. Me hindame seda ja ka praegu tehtavat tööd kogu südamest. See kõik pole pelgalt teoreetiline uurimine, vaid tões ja armastuses tehtud töö, mis nõuab teineteise traditsioonide üha sügavamat tundmist selleks, et mõista teist ja õppida teiselt. Niisiis kinnitame veelkord, et teoloogiline dialoog ei otsi vähimat teoloogilist ühisnimetajat, et selle põhjal kompromissile jõuda, vaid pigem aitab meil paremini haarata kogu tõde, mille Kristus on Kirikule andnud, tõde, mida me ikka üha enam mõistame, kui järgime Püha Vaimu õhutust. Seepärast tunnistame üheskoos, et meie ustavus Issandale nõuab vennalikku kokkusaamist ja tõelist dialoogi. Taoline ühine pürgimus ei vii meid tõest eemale, pigem viib ta meid üksteise armuannete tundmaõppimise kaudu ja Püha Vaimu juhatusel kogu tõesse (vrd. Jh 16:13).

5. Samas, kui me oleme alles teel täielikku osadusse, on meil juba ka kohus anda ühist tunnistust Jumala armastusest kõigi inimeste vastu seeläbi, et töötame üheskoos inimkonna hüvanguks, eriti inimese väärikuse kaitsmiseks igas tema inimelu järgus, perekonna abielust tuleneva pühaduse hoidmiseks, rahu ja ühishüve edendamiseks ja meie maailma jätkuvalt vaevavate kannatuste leevendamiseks. Me tõdeme, et nälg, vaesus, kirjaoskamatus ja vahendite ebaühtlane jaotumine on asjad, millega tuleb pidevalt tegelda. Meie kohus on pürgida õiglase ja inimliku ühiskonna ülesehitamisele, milles keegi ei tunneks end välja tõugatuna või kõrvaliseks jäetuna.

6. Meie kindel veendumus on, et inimkonna tulevik sõltub sellest, kuidas me hoiame –  mõistlikult, kaastundlikult ja õiglaselt – loodu andi, mille Looja on meie kätte usaldanud. Seepärast tunnistame kahetsusega, et oleme oma planeeti väärkasutanud ning see on patt Jumala silme ees. Kinnitame oma vastutust ja kohust kasvatada alandlikkust ja mõõdukust, et kõik tunneksid vajadust suhtuda austusega loodusse ja hoida teda hoolega. Üheskoos tõotame pühenduda loodushoidliku mõtteviisi edendamisele. Me kutsume kõiki hea tahtega inimesi üles otsima vähem raiskavat ja lihtsamat eluviisi, näitama üles vähem ahnust ja enam heldust Jumala maailma kaitsmisel ja Tema rahva heaks.

7. Samuti on hädasti vaja kristlastel teha tõhusamat ja pühendunumat koostööd selleks, et kaitsta kogu maailmas inimeste õigust tunnistada avalikult oma usku ja saada õiglaselt koheldud, kui nad edendavad seda, mida kristlus jätkuval pakub meie kaasaja ühiskonnale ja kultuurile. Selles suhtes kutsume kõiki kristlasi üles ehtsale dialoogile juudiusu, islami ja teiste usutraditsioonidega. Ükskõiksus ja üksteise mittetundmine võivad viia vaid umbusule ja paraku isegi konfliktideni.

8. Siin Jeruusalemmas, pühas linnas, väljendame oma ühist ja tõsist muret kristlaste olukorra üle Lähis-Idas ja nende õiguse osas jääda oma kodumaa täieõiguslikeks kodanikeks. Usalduses pöördume kõigevägevama ja halastaja Jumala poole palves Püha Maa ja kogu Lähis-Ida eest. Iseäranis palvetame kirikute eest Egiptuses, Süürias ja Iraagis, mis on viimaste sündmuste käigus kõige rängemalt kannatanud. Me kutsume kõiki osapooli sõltumata nende usulistest veendumustest üles töötama lepituse ja inimeste õiguste õiglase tunnistamise nimel. Me oleme kindlad, et mitte relvad, vaid läbirääkimised, andeksandmine ja leppimine on ainsad võimalikud abinõud rahu saavutamisel.

9. Ajaloolises olukorras, mida iseloomustavad vägivald, ükskõiksus ja isekus, tunnevad paljud mehed ja naised, et on kaotanud suuna. Justnimelt meie ühise tunnistuse kaudu evangeeliumi heast sõnumist võime aidata kaasaja inimesi leida jälle üles tee, mis viib tõe, õiguse ja rahuni. Ühiste kavatsustega ning meenutades paavst Paulus VI ja patriarh Atenagorase viiekümne aasta tagust eeskuju, mida nad siin Jeruusalemmas andsid, kutsume kõiki kristlasi, teiste usutraditsioonide järgijaid ja kõigi hea tahtega inimesi üles mõistma, kui hädavajalik kogu inimkonna ja tulevaste põlvede jaoks on praegu otsida terve inimpere leppimist ja ühtsust, austades samas õigustatud erinevusi.

10. Võttes ette ühise palverännaku kohta, kus meie ainus Issand Jeesus Kristus löödi risti, maeti maha ja tõusis surnuist, palume alandlikult kõige pühamat igavest neitsit Maarjat juhatada oma eestpalvetega meie tulevasi samme teel täie ühtsuse poole ja jätame kogu inimpere Jumala lõppematu armastuse hoolde. „Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!“

Jeruusalemmas, 25. mail 2014