Paastu viies nädal, 17. aprill. Egiptuse Maria pühapäev (Mk 10,32-45)

Sellel pühapäeval mälestab meie kirik Egiptuse Mariat kui « patukahetsuse näidet ». Ta on muutumise, meeleparanduse ja kasinuse sümbol. Ta iseloomustab kasinust, millele Kirik kutsub meid tungivalt üles enne kannatusi ja ülestõusmispüha.

Alates 6. sajandist kummardavad palverändurid püha Maria hauda, mis asub Sauka kloostri lähedal Egiptuses. Püha Maria elas üksildast ning patukahetsuslikku elu, peale seada, kui ta oli aastaid olnud lõbunaine. Väidetavalt lahkus ta oma vanemate juurest 12-aastaselt, et minna Aleksandriasse, kus ta elas 17 aastat liiderlikkuses ning eriti vaba elustiiliga, põledes justkui kiretules, mida mitte miski ei suutnud kustutada.

Ühepäeval nähes liibüalaste ning egiptlaste massi, kes liikus sadama poole, järgnes ta neile ning lahkus koos nendega Jeruusalemma, pakkudes piletirahaks oma keha.

Kui nad jõudsid pühasse linna, järgnes ta rahvamassile, kes kiirustades liikus ristiülendamise pühal (14. septembril) Ülestõusmise kirikusse, kuid kiriku sissekäigu juurde saabudes tundis ta, et mingi nähtamatu jõud takistas tal kirikusse siseneda, kuidas ta ka ei püüdnud. Teised palverändurid läksid kirikusse ilma igasuguse vaevata.

Jäädes üksi, mõistis ta, et see oli tema patune elu, mis takistas tal pühale ristile läheneda. Ta silmist voolasid pisarad ning endale vastu rinda tagudes märkas ta Jumalaema ikooni (praegu Athose mäel, püha Atanaasi koopas) ning pöördus tema poole palvega : « Jumal, kes sündis sinust ning kes kutsus patuseid patukahetsusele, tule mulle appi. Luba mind kirikusse sisse, et ma saaksin kummardada püha risti. Nii kui ma näen risti, siis ma luban sulle, et ütlen lahti naudingutest ja, et ma järgnen halastuseteele, mida sa mulle näitad ». Peale seda palvet pääses Maria kirikusse, kus ta innukalt kummardas püha risti ees. Hiljem naases ta Jumalaema ikooni juurde ning teatas, et on nüüd valmis käima mööda teed, mida talle näidatakse. Üks hääl vastas talle : « Kui sa lähed Jordani tagusesse kõrbe, siis sa leiad sealt rahu ».

Peatselt asus ta teele, mis viis teda Jordani taha. Ta jõudis õhtul ristija Johannese kirikusse. Pärast enda pesemist jões võttis ta osa Kristuse ihu ja vere salasusest, seejärel ületas jõe ning elas edaspidi 47 aastat kõrbes, kohtamata ühtegi inimest või looma.

Paadunud patusest Mariast sai püha Maria, kellest sai patust koormatud hingede jaoks lootuse allikas ning muutumise eeskuju. Just sellepärast on pühad isad tema mälestuspäeva määranud paastuaja lõppu, julgustuseks kõigile neile, kes on hüljanud oma lunastuse, teatades, et kuni viimase tunnini võib patukahetsus neid Jumalani viia.

Kirikuisad ütlevad, et patuse ainus tõeline hiilgus on tema patukahetsus, enda vabastamine kõikidest kirgedest ja pattudest, selleks, et saavutada elu täis Püha Vaimu armu.

Tee selle eesmärgi saavutamiseks on alandlikkus Kristuse suhtes, kes alandas ennast kuni ristisurmani ning mille tõttu Jumal tõstis ta kõigist kõrgemaks (Ef 2,8-9). Niisiis, hiilguse vääriline ei ole see, kes jookseb hiilgust otsima, vaid see, kes seda põlgab. Hiilgus on nagu inimese vari: mida enam sa teda taga ajad, seda kaugemale ta liigub. Samas, mida rohkem inimene kasvab, seda alandlikumaks ta peab muutuma. Kui talle on antud võim, siis see pole mitte selleks, et seda enda jaoks ära kasutada ega teisi rõhuda, vaid selleks, et nad saaksid sellest abi, leevendust ja ravi oma haavadele. Meie, kes me oleme Kristuse jüngrid, oleme « Jumalaga lepingu sõlminud », ütleb püha Johannes Redelikirjutaja, « lepingu patukahetsuseks, mitte võimuks ». Siin kutsubki Issand meid, kes ennast alandas kuni äärmuseni, et me saaksime tõusta kõige kõrgemale taevasse. Kokkuvõtteks, see on pärast meie meelte puhastamist, mil me näeme ülestõusmise Valgust. Õppigem siis elama saabuva püha ja suure nädala vaimus.

« Issand, mu Jumal, anna mulle, nagu oma lapsele, minna koos muu pidurahvaga sinu pühale õhtusöömaajale. Luba mul astuda pruudikambrisse vaatamata minu häbistatusele. Anna mulle andeks minu ükskõiksus Sinu kutsete suhtes igal minu kurbuse ja kannatuse hetkel. Ära jäta mind üksinda teele, mis on minu jaoks täis raskeid katsumusi. Vaid vastupidi, võta täielikult oma kätte minu elu juhtimine, sest ainult nii, vaatamata kõikidele elutormidele, jõuan ma õigesse sadamasse, Sinu Kuningriiki ».

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Püha Aitolia Kosma mõtisklusi 

« Kuula hästi mu poeg, mis ma tahan sulle öelda. Täiuslik armastus on see, et müüd kõik oma vara ja jagad heategevuseks nii, et sulle ei jää mitte midagi. Kas sa suudad taoliselt käituda, et muutuda täiuslikuks? See tundub kindlasti sulle väga raske, kas pole mitte nii ?

Või siiski! Kui sa ei suuda seda teha, vali midagi muud. Sa ei saa kõiki oma varasid ära anda? Anna vähemalt pool. Mulle tundub, et isegi see on sulle raske.

Heakene küll, anna üks kolmest, või üks viiest, või enam, üks kümnest? Kas sa oled nõus? …Ei ?.. See on siiski liiga raske?

Ma soovitan sulle teisiti käituda. Ära tee ühtegi annetust, kuid ära siis söanda oma venna suult leiba ära võtta; teda oma mantlist ilma jätta… ära kiusa teda enam kunagi… Seda ka ei saa sa teha ?

Hästi, hästi. Veel üks mõte. Sa näed, kuidas su vend kukub porri ja sa ei taha teda püsti aidata? See on sellepärast, et sa ei taha talle mingit head… Vähemalt ära tee talle halba. Jäta ta lõpuks rahule.

Seega mu vennad, mis viisil me sooviksime siis saada päästetuks? See on liiga raske ja too on liiga raske! Kui madalamale me võime laskuda?

Oh, ma tean väga hästi : Jumal on halastaja. Kuid ta ei takista meid, sest ta on alati õiglane. Lisaks… kui me tõeliselt soovime olla päästetud, siis peame armastama Jumalat nii nagu oma vendigi“

 

« Oma pingutustes Jumalale läheneda tegin ma palju vigu ».

(Tekst isa Andreas Konanose raamatu „Tagaaed» põhjal.

 

Kui sa tajud igas hetkes, igas päevas, igas tunnis, et Jumala armastus on sind haaranud, siis sa lähed oma tööle teise meelelaadiga.

Sa näed kõiki oma kolleege kui täiuslikke võimalusi ja juhuseid läheneda sama hästi pühadusele kui Jumalale endale.

Üks õpetab sulle kannatlikkust, sest ta on kõva peaga. Ta ei saa millestki aru ja on väga kangekaelne. Teine näitab sulle, mis on viisakus, kolmas õpetab sulle, kuidas vabandust paluda, järgmine, kuidas välja kannatada tema lobisemist, teine jälle üllatab sind ja paneb endale ütlema : « Kuidas küll ta saab nii palju valet rääkida ja mind rumalaks pidada ? »

Siiski on see hea, sest sa õpid, kuidas käituda vabalt inimestega, kes sind ümbritsevad. Teisiti öeldes, sa mõistad, et kõik ja mis iganes võib ootamatult tekkida igal ajahetkel.

Pärast mida sa muutud küpseks inimeseks. Täis tarkust. Õpetatuks, kes ei lase ennast häirida. Midagi rahulikku.

Ja kui keegi pöördub sinu poole küsimusega : «  Kus sa oled kõike seda õppinud? », siis sa vastad : « Jumal. Tema kohalolek. Tema armastus. Palve, millega ma tema poole pöördun. Mis puutub minu kõige suuremasse õpetajasse, siis need on vead, mida olen oma elu jooksul teinud. Oma püüdlustes Jumalale läheneda olen teinud palju vigu. Ma täpsustan, et tegemist on loendamatute vigadega. Ma olen komistanud palju kordi, aga just nende komistuste pärast olen ma jõudnud selgusele: järgmine kord, kui ma käin seda sama teed, olen palju tähelepanelikum. Ma olen palju kordi komistanud, nii maha kukkunud, et olin üleni verine, aga ma olen alati jälle üles tõusnud».

« Ja kes sind aitas, et mitte langeda lootusetusse»? « Palve. Sest, et minu pilk pöördus Jumala poole ning ma ei toetunud oma « minale » . Minu „mina“ valmistab mulle pettumusi, ta reedab mind ja muudab minu elu raskeks. Vastupidi, ma pöördun Jumala poole, kes ütleb mulle : « Mu laps, ma ei riidle sinuga. Teised noomivad sind, ühiskond annab sulle oma hinnangu, inimlikud tõekspidamised asetavad sind teatud kategooriasse, omistavad sulle teatud nime, nad meelitavad sind või heidavad sind kõrvale ja solvavad sind. Mina aga armastan sind ».

Seega räägi Jumalaga. Proovi mõista, millised on tema sõnumid, õhustik, mis teda ümbritseb, tema hinnang, mis on vastupidine inimeste omale. Vaata, mis on saanud neist patustest, kes on pöördunud Kristuse poole: kõik teised oleksid neid ammu juba põrgusse saatnud, kuid Kristus teatas, et nemad on esimesed, kes pääsevad paradiisi.

Täielik muutus. Kristus on kummutanud kõik eelarvamused. Tema ütles, et tölnerid ja patused naised lähevad esimesena paradiisi. Mõista, et kõik teised olid veendunud, et « sellised inimesed on kindlasti põrgusse määratud ». Sellel põhjusel, kui me siseneme Kristuse atmosfääri, kui me vaatame tähelepanelikult, kuidas tema näeb elu, kui me ihaldame ainult teda, siis maa ja taeva Issand paljastab meile oma saladused ning näitab meile, kuidas tema näeb inimesi ja maailma ning siis me näeme elulisi asju täiesti teisiti.

See on palve, mis meile kõike õpetab ning see on just tema aias, kus nad õitsevad…

 

Püha Teofan Sulgunu

Teeme kokkuvõtte neljakümnest pühast päevast :

Siin lõpeb püha ja suur paast. Et igaüks meist esitaks endale küsimuse ja teeks kokkuvõtte: kuidas oli alguses ja kuidas on hetkel? Oli kokkulepe, kuid mis on selle tulem? Kas oli mingi väike kasum? Me laskusime areenile, me jooksime ja kas joostes me saavutasime selle, mida me soovisime? Võitlus oli väljakuulutatud: me oleme hästi relvastatud, me võitlesime hästi ja kas selle käigus me langesime või pigem võitsime ? Pühendunud ja vaprad paastujad, kes nägid vaeva alandliku ja kahetsust täis südamega, vaatavad tagasi ja muidugi, nad võivad ainult rõõmustada.

Mis puutub meisse, kes me oleme hooletud ja lihalikud nautlejad, haaratud ainult mõnudest ja naudingutest, meil saab olla ainult häbi iseenda pärast… Ja peabki olema! Mõned on haavata saanud, kuid ei tunne seda, sest nende otsmikud on pronksist ja turjad on rauast.