Paastu neljas nädal, 10.aprill Püha Johannes Redelikirjutaja pühapäev (Mk 9, 17-31)

Kirik kutsub meid täna üles pöörama oma tähelepanu pühale Johannes Redelikirjutajale (Klimakos). Kreeka keeles tähendab sõna klimax redelit. See sõna on saanud lisanimeks iguumen Johannesele, kes elas 7. sajandil pühal Siinai mäel ning seda tänu tema kuulsale raamatule askeesist, mille nimi on «Taevaredel ». Neljas paastupühapäev on temale pühendatud just tänu sellele, et see isa elas ideaalset patukahetsuselu, mis peaks olema paastuajal ka meie silme ees ning samuti tänu sellele, et tema raamatut loetakse kloostrites paastu keskel. Lisame, et umbes 14. sajandil pühendati neljas paastuaja pühapäev selle suure ja püha askeedi mälestuseks.

Kired ja patud sarnanevad suurte mägedega. Nii on see viha, lihahimu, võimujanu ja teiste ahvatluste puhul, mis külvavad saatanat meie südamesse. Et talle vastu seista, on vaja, et me astuksime kindlas usus Jumala ette ja laseksime Issandal teha meiega seda, mis meile kasuks tuleb. Meie usk, isegi kui ta on väike, aga elav ja tõhus, võib meist kaugele eemale viia kõik need kirgede mäed, mis on meis ning mis on kaetud vaenulikkusega. Mida rohkem me oleme alandlikud oma südames ja vaimus, seda enam kaitseb meid Jumala arm luues kindlusemüüre deemonite rünnakute vastu. Seega ei tohi Jumalas ega tema õpetustes kahelda. Vastupidi, palugem Jumalat, et ta peseks meie hinged halbadest kirgedest, nii nagu meile ütleb tema evangeelium.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Püha Johannes Redelikirjutaja : mõtisklused patukahetsusest.  

Patukahetsus on ristimise uuendamine.

Patukahetsus on leping Jumalaga edaspidiseks eluks.

Patukahetseja on inimene, kes muutub alandlikuks.

Patukahetsus on igavene keeldumine kehalistest mugavustest.

Patukahetsus on lootuse tütar ja lootusetusest lahti ütlemine.

Patukahetseja on süüdlane, kes ei pea enam punastama.

Patukahetsus on lepitus Jumalaga läbi heategude, vastukaaluks sooritatud pattudele.

Patukahetsus on südametunnistuse puhastamine.

Patukahetsus on kõikide katsumuste teadlik talumine.

Patukahetsus on vägev kõhu suretamine ja tugevalt tunnetatud hingehaav.

Pärast iga libastumist võidelgem kurbuse deemoniga : ta tuleb meie juurde palvehetkedel ja püüab meie palvet hävitada. Ära pelga langeda iga päev: ära hülga oma võitlust, vaid jätka vapralt oma pingutusi ja sinu kaitseingel ise avaldab austust sinu vastupidavusele.

See kes tahab tõeliselt õigele teele asuda, peab kaotatuks iga päeva, kui ta ei kahetse oma patte ning ei tee head, mida ta oleks võinud teha.

Nädala mõtisklus : aed ja sild. 

Kaks venda elasid oma taludes, mis asusid üksteise kõrval. Nad harisid oma maid koos, jagasid üksteisega põllumasinaid ning müüsid üksmeeles oma saadusi. Sellisel viisil elasid nad juba nelikümmend aastat kuni päevani, mil nende vahel tekkis nii suur tüli, et lõhkus nende head suhted.

Tüli tekkis tühisest olukorrast, mis kahjuks muutus kiiresti suureks arusaamatuseks ning lõppes sõnadega, mis tegid väga haiget.

Ühel ilusal hommikul koputas üks töömees vanema venna uksele. Tal oli kaasas suur kott tööriistadega.

Ta küsis : «Ma otsin paariks päevaks tööd. Kas te vajate töömeest, kes võiks teile kasulik olla ?»

« Täpselt nii », vastas vanem vend, « mul oleks sulle üks töö pakkuda. Vaata seda väikest mäge, mis on minu põllu vastas. See on minu naabri oma, täpsemalt minu noorema venna oma. Kuni eelmise nädalani oli meie majade vahel üks põld. Ta kaevas seal oma kopaga nii sügavalt, kuni põhjustas maa-aluse jõe pinnaletõusu.

Ma olen seega väga vihane ning otsustasin talle hullemalt vastata. Kas sa näed seda puuhunnikut seal ? Ma tahaksin, et sa ehitaksid sellest mulle nii kõrge aia, et ma ei näeks tema nägugi. »

Töömees vastas talle : « Ma saan väga hästi aru. Ma usun, et ma saan selle tööga, mis sa soovid, hakkama. Ma olen kindel, et sa ei kahetse. »

Vanem vend läks linna oma asjatoimetusi tegema, enne veel aidates töömeest, viies lauad õigesse kohta.

Töömees tegi oma tööd südamega, ta lõpetas natuke enne päikeseloojangut, just enne kui vanem vend koju jõudis. Kui see nägi tehtud tööd, siis ta vihastas hullu moodi: Selle asemel, et leida kõrget puust aeda, oli seal nüüd sild, mis ületas jõge.

Äkki nägi ta oma nooremat venda, kes tuli kiirel sammul nende juurde. Kui ta jõudis vanema venna juurde, siis tema käest kinni haarates, ütles : « Mul ei saa olla paremat venda kui sina. Pärast kõike seda, mis mina tegin sulle, otsustasid sina ehitada silla meie ühendamiseks ».

Kaks venda heitsid ennast üksteise kätevahele, nad embasid üksteist ning palusid vabandust selle eest, mis enne oli juhtunud. Nad märkasid, et töömees oli juba oma tööriistad seljakotti pannud ja asutas ennast juba minekule.

« Ei, ära veel mine, oota », hüüdsid vennad ühehäälselt,« jää veel paariks päevaks, meil on sulle veel tööd! »