Paastu kuues nädal, 24 aprill, Laasari laupäev (Jh 11, 1-45), Palmipuudepüha (Jh 12-1-18)

Sellel aastal lõppeb paast reedel 22. aprillil: neljakümnepäevane periood on seega läbi. Kannatusaeg võtab teatepulga üle kuni ülestõusmispühani. Ta kätkeb endas seega Laasari (Laatsaruse) laupäeva ning püha ja suure kannatusnädala esimest kuut päeva.

Laasari laupäeval on liturgilises kalendris väga tähtis koht. Mõnes mõttes on ta nii paastu neljakümnest päevast kui ka püha nädala kannatuspäevadest väljaspool.

Laasari ülestõusmine on väga mõtterohke. Ta on saladuslikult seotud Kristuse enda ülestõusmisega. Me võime öelda, et ülestõusnud Laasar on otsekui Jeesuse Kristuse, surma võitja, eelkäija ülestõusmispühade sissejuhatuses. Lisaks kuulutab Laasari ülestõusmine surnute ülestõusmist, – mis johtub Jeesuse ülestõusmisest – nii nagu me seda kuulutame usutunnistuses. Lõpuks ärgitab ta patustajat lootma, et ta võib taaskord elada ka siis, kui ta on vaimselt surnud.

Aasta kõige püham nädal algab Jeesuse sisenemisega Jeruusalemma, see on palmipuudepüha. Evangelistid jutustavad, et Kristus tuli linna istudes lihtsa looma, väikese eesli seljas. Kõik selleks, et leevendada juutide ettekujutust Messiast, keda nad pidasid vabastajaks Rooma okupatsiooni alt. “Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab” (Lk 24, 21).

Jeesus oli alati väga ettevaatlik juutide eesmärgi suhtes temast kuningat teha (Jh 6, 15). Tema tõeline ülesanne ei olnud täita juutide ootusi pääseda rooma okupantide alt, vaid neile kuulutada, et ”otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas” (Jh 5,26). Sellepärast ei sisene ta Jeruusalemma kui sõjamees, kes istuks oma hobusel kui troonil, vaid kui alandlik inimene, tagasihoidlik ja rahulik, kes jääb häirimatuks vaimustusepuhangutest ning tunneb neist rõõmu ainult nii palju kui vajalik.

See on tõsi, et rahvahulk, kes teda tervitas, ei käitunud kõik sarnaselt. Evangelistide Matteuse (21,8) ja Markuse sõnul (11,8) oli tegemist tohutu, väga suure rahvahulgaga, evangelist Luuka kohaselt tervitas Kristust „kõikide jüngrite rahvahulk“ (Lk 19, 37), kes haarasid palmioksad ja heitsid Jeesuse ette oma riided ning rõõmust hullununa kiitsid Jumalat hüüdes : „Hosianna! Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” (Jh 12,13). Isegi väiksed lapsed olid sellel peol, ning selle sündmuse kohta ütleb püha Grigoori Palamas, et tegemist on suure imega, sest paljuski harimatu rahvamass, just nagu lapsed, tegutsesid kui teoloogid, tundes ära Jumala enese Kristuse isikus ja hõiskas valju häälega.

Teised ei jaganud seda arvamust. Eriti variserid, kes mõistsid avalikult hukka selle kogunemise (Jh 12,19) : „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!” (Lk 19,39) lisasid nad talle. Nad vastasid neile: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!” (Lk 39,40). Rahvahulk lasi ennast juhtida tõest ja mitte oma juhtidest.

On huvitav siinkohal peatuda, nii palju kui see on võimalik, sellel rahvamassil, mis koosnes igatsorti meestest ja naistest, erinevate tavadega ning kõikidest klassidest. Just selle rahvamassi poole pöördus Kristus armastusega ning halastusega. Tema ja rahva vahel tekkis eriline suhe, mille kaudu ta omistas igale isikule ainulaadse väärtuse. Rahvamass, see on eelkõige naiste ja meeste hulk, milles seas tekkis iseeneslikult ehtne vabaduse ja pääsemise soov.

Gaza püha Teofan: “Läheme palmioksad käes Issandaga kohtuma!” 

Paastudes Jumalale meelepärasel viisil, nagu ütleb püha Vassiili, hoidudes kõigest halvast, mida me kõigi oma meeltega teeme, me läheneme ülestõusmise pühale päevale, uuenenuna, puhastununa ja väärikana, et võtta, nagu öeldud, osa pühadest salasustest. Me läheme kõigepealt kohtumisele oma Issandaga ja tervitame teda palmide ning õlipuu okstega. Istudes eesli seljas tuleb ta pühasse linna (Mk 11,1-8 ja Jh 12,13).

“Istudes eesli seljas”, mida see tähendab? Issand istus eesli seljas ning inimhing muutus, pöördus usku ning allus nagu mõistuseta loom tema pühadusele, talle kui Jumala Sõnale.

Mida tähendab: “minna temaga kohtuma palmi- ning õlipuuoksadega?” Kui keegi on läinud oma vaenlase vastu sõtta ja naaseb võidukalt, siis kõik tema omaksed lähevad temaga kohtuma, et võitjat tervitada. Palm on võidumärk. Ja kui kellelegi on osaks saanud ebaõiglus, siis ta kannab õlipuuoksi, paludes halastust ja abi, sest õlipuuoks on halastuse märk.

Meie läheme samuti palmiokstega kohtuma Kristuse, meie Issandaga nagu võitjaga, sest ta võitis meie jaoks vaenlase ja õlipuuokstega, et paluda tema halastust. Tänu tema võidule, oleme meiegi võitjad. Me palume teda, et me saaksime heisata tema võidumärgid, mitte ainult võidu auks, mida ta meile tõi, vaid ka selle auks, mida meie võidame tema abil, tänu kõikide pühakute palvetele. Aamen!

Nädala mõtisklus

Üks naine ainult paastus ja palvetas. Väliselt jättis ta väga vaga mulje. Siiski elas ta haiglase isekuse küüsis, mis pani teda uskuma, et ta on pühak.

Samal ajal käitus ta väga vaenulikult : kui ta kellegi peale vihastas, siis mitte kunagi ei suutnud ta tollele andestada ning keeldust teda isegi kohtamast.

Ühel ilusal päeval jäi ta väga tõsiselt haigeks. Ta soovis näha oma vaimulikku isa, kuid piht, mida ta vaimulikule andis, peitis endas paljusid asju, mida ta ei tahtnud talle avaldada.

Kui preester andis talle armulaua pühitsetud ande, siis pööras ta oma pilgu seina poole. Ta ei julgenud vaadata Issanda püha Ihu, mida talle pakuti.

Samal ajal ta hüüdis: “Nagu alati, pole ma oma isekuses andestanud kellelegi neist, kes mind valele teele on viinud ning endast eemale juhatanud. Nii ka Jumal pöörab praegu oma pilgu minult ning keeldub sisenema vääritusse hinge. Niisiis, ma ei paase taevariiki.”

Need olidki tema viimased sõnad.