Mõtisklusi paavsti ja patriarh Kirilli kohtumisest Kuubal

Ajal, mil kristlust rünnatakse igast küljest ja mitte ainult Lähis-Idas, vaid väga paljudes maailma eri paikades, on paavst Franciscuse ja patriarh Kirilli vahel toimunud kohtumine väga teretulnud.

«See kirikupeade vennalik kohtumine, mis toimus Kuuba lennujaamas ning kestis ligikaudu kaks tundi, oli kahtlemata väga tähtis ja kannab endas lootust». Nii tervitas seda kohtumist oikumeeniline patriarh Bartolomeus oma teadaandes, kus ta jagas ka rõõmu, et kohtumine, mis toimus aastal 1964. a. Nende Pühaduste patriarh Athenagorase ja paavst Paulus VI vahel, « kannab jätkuvalt vilju».

Enne kui vaatame kohtumise ülevaadet, et mida täpsemalt arutati selle kahe tunni jooksul, siis rõhutaksin paari punkti. Toimunud kohtumine Rooma paavsti ja Moskva patriarhi vahel ei ole «esimene kohtumine» peale suurt kirikulõhet (1054), nagu meedia seda rõhutab. Kuubal toimunud kohtumist ei saa võtta kui «esimest kohtumist», seda sel lihtsal põhjusel, et 11. sajandil, mil toimus suur kirikulõhe, polnud Moskva Patriarhaati veel olemaski. Sellel ajal kuulus Moskva Kiievi piiskopkonna alla, seega Konstantinoopoli jurisdiktsiooni. Ei tasu unustada, et Moskva Patriarhaat on üksnes 427 aastat vana.

Esimene kohtumine Rooma paavsti ja Vene kirikupea vahel pärast skismat ei toimunud ka mitte Kuubal, vaid Firenzes 15. sajandil, kus kohtusid paavst Eugenius II ja Kiievi metropoliit Issiidor, kes oli vene hierarhia eesotsas ning kes saatis oikumeenilist patriarhi Joosep II Ferrara kirikukogul (1438-1439). See tähendab, 151 aastat enne seda, kui oikumeeniline patriarh Jeremias II õnnistas Moskva metropoliit Iiobi patriarhiks.

Kuubal toimunud kohtumisel osalejate sõnul oli õhkkond sõbralik. Sõna «viimaks», mida ütles paavst enne oma «venna Kirilli» embamist näitab selgelt Vatikani soovi avada suhtlus Vene kirikuga, mis siiani on olnud pigem kõhklev. Kardinal Kurt Kochi sõnul muutuvad peale seda kohtumist «asjad lihtsamaks». (ajaleht La Croix 12.02.2016).

Ühiselt allkirjastatud 30 punktiga deklaratsioon annab ülevaate teemadest, mida selle kohtumise käigus käsitleti. Need ei pööra mitte üksnes tähelepanu õigeusklike- ja katoliiklastevahelistele erisustele ning üksmeelsuse leidmisele, vaid samuti meie aja suurtele väljakutsetele: usuvabadus, vaesus, immigrandid, pagulased, perekonna kui mehe ja naise liidu austamine ja kaitse, «õigus elule» ja abort, eutanaasia, ilmalikustumine, mis jätab kõrvale kristluse, keskkonnaküsimused ning samuti sõjad ja terrorism, kusjuures erilist tähelepanu pöörati Lähis-Idale, Põhja-Aafrikale ja Ukrainale.

On tõsi, et ühisdeklaratsioon ei paku midagi uut. Teemad, millest kõneldi, on tuntud ning neid on käsitletud juba eelnevalt paljudes erinevates usufoorumites. Üllatav ja uudne on aga 25. punkt, kus Moskva patriarh jätab mulje, et ta ütleb lahti siiani püstitatud nõudmisest, et paavstiga kohtumise eeltingimus on lahendused Ukraina uniaatluse küsimuses. Teadvustades, et ühest küljest tuleneb uniatismi probleem minevikust ning teisalt on idariituse katoliiklastel, kes on ajaloo jooksul tekkinud, «õigus olemas olla», sisendab Moskva patriarh omadele Balamandi seisukohta ja tõlgendust (1). Mis toimus (Kuubal)? Kas «ainsa kanoonilise jurisdiktsiooni» tees, (mida Moskva Patriarhaat on tungivalt jutlustanud eriti Ukrainas), on ohverdatud hetkepoliitika võimaluste altarile?

Lõpetan selle artikli kommenteerides paavst Franciscuse žesti: ta kinkis oma kristlikule vennale patriarh Kirillile osa püha Tessaloonika Kirilli, slaavlaste valgustaja, säilmetest. Suurepärane kingitus, millel on rikas sümboolika ning mis kahtlemata ka meenutab, kust slaavi õigeusk pärit on.

Georges Tsetsis, Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi ülempreester.

Tekst ilmus lehel « amen.gr »

Märkused:

1. Balamandi kokkulepe (Liibanoni õigeusu teoloogia ülikool, Antiookia õigeusu patriarhaat). 1993. a. toimunud 7. Rooma-Katoliku Kiriku ja Õigeusu Kiriku rahvusvahelise teoloogilise dialoogi segakomisjoni kohtumisel sõlmiti Balamandi deklaratsioon, mis kinnitab et «uniatism ei saa olla ühtsuse mudel». Samas soovitati igati vastastikku selgitada kirikutevahelise vennaliku dialoogi vajalikkust kõikidel tasemetel. Tegelikkuses, eriti Ukrainas, on see dialoog jäänud enamikel puhkudel pinevaks. Balamandi leppeid ei ole eeldatud moel ega igakülgselt täidetud.