Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul täitus sada aastat

Ülempreester Mattias Palli

Selle aasta septembris täitub oluline aastapäev. 23.09.1923 kuulutati välja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) autonoomia ehk sisemine iseseisvus, mille oli juulis andnud õigeusu esimene iste – Konstantinoopolis (Istanbulis) asuv oikumeeniline e üleilmne patriarhaat. Sellega jõudis kätte oluline verstapost idakristluse ajaloos Eestimaal.

Eestlastel oli aastasadu kokkupuuteid kristlusega selle idapoolses, nn. bütsantsi vormis. On teateid otsesest Konstantinoopoli misjonist Läänemeremaades, aga ka kaudsetest, tol ajal Konstantinoopolile alluvast Vene aladel asuvast kirikust tulnud mõjutustest. Seda tunnistavad mõned laensõnad, eelkõige rist ja ristima, mis on selgelt tulnud idaslaavi keeletest. Kui muu Eesti jäi ristisõdade järel läänekristluse mõjualasse, siis Setumaal juurdus ajapikku õigeusk. Liivimaa kubermangus toimus 1840. aastatel pöördumine õigeusku – peamiselt küll lootuses, et keiser annab selle eest maad, mis kuulus mõisnikele, kuid ometi oli see esimene eestlaste laialdasem konfessionaalne valik. Hiljem, 1880ndatel, siirduti õigeusku ka Läänemaal ja Harjumaal. Nõnda sündis eestikeelne õigeusu vähemuskirik, mille liikmed võtsid samal moel nagu ka luterlasest eestlased osa rahvuslikust liikumisest ja moodsa eesti rahvuse kujunemisest. Kui üksikud eesti ortodoksid 19. sajandil venestusid, siis samaviisi saksastusid palju luterlasi. Vaimulikest oli veel 1920. aastate algusesl evangeelses luteriusu kirikus enam sakslasi, EAÕK-s eestlasi.

Juba 1917. a. peale hakkas siinne õigeusu kogukond otsima oma teed, vabana tsaarivõimu tihtipeale ahistavast eestkostest. Pärast revolutsioone taotleti ja saadi Vene kirikult teatud laadi omavalitsus, kuid see ei rahuldanud siinset kirikut, sest sidemed enamlikul Venemaal tegusteva kirikuga olid tükatised. Nii pöörduti õigeusu maailma keskuse, Oikumeenilise Patriarhaadi ehk Konstantinoopoli Suure Emakiriku poole. Kui palju seda tol ajal teati, kuid tegelikult polnud Eesti ega teiste Baltimaade alad kunagi kanooniliselt kuulunud Moskva Patriarhaadi alla, sest 1589. a., kui Vene Õigeusu Kirik (VÕK) sai patriarhaadi staatuse, piirdus see tollase Vene riigiga. Konstantinoopol pidi hiljem de facto leppima nende ja teiste varem tema alluvusse kuulunud alade ühendamisega Vene kiriku tegevuspiirkonnaga. Konstantinoopol on ka ainus, kel kiriku kaanonite ja vanade tavade järgi on õigus taolisi uut täiesti või osaliselt iseseisvat staatust anda.

Üleilmselt patriarhaadilt said Soome ja Eesti õigeusklikud 1923. a. juulis autonoomia; välja kuulutati see ametlikult 23. septembril 1923. Järgnes pea kaks aastakümmet rahulikku aega, mille jooksul kirik õppis elama uutes oludes ja omandas mõnes välises küljes enam kohaliku näo. EAÕK oli EELK kõrval teine rahvakirik, kuhu kuulus igi viiendik rahvastikust (ja iga kaheksas eestlane).

Rahulik areng katkes 1940. a Nõukogude okupatsiooniga, mis avaldas survet kõigile usuühingutele. EAÕK metropoliit sunniti alla kirjutama patukahetsusavaldusele, et ta oli lahkunud Vene kirikust. Sõja puhkemine hoidis ära autonoomse kiriku lõpliku laialisaatmise. Saksa võimud lubasid kirikul enam-vähem tegutseda, taastunud Nõukogude hõivevõim hajutas aga 1945 EAÕK struktuurid ning muutis selle VÕK Tallinna piiskopkonnaks.

Ent metropoliit Aleksander sai koos osa vaimulike ning kirikurahvaga minna pagulusse ning seal kestis EAÕK kui autonoomse kiriku tegevus – nii, nagu olud lubasid – järjepidevalt edasi. Sellelt pinnalt taastati 1990. aastatel ka EAÕK töö kodumaal.

Koos Eesti uue ärkamisajaga hakkasid kõlama hääled, mis nõudsid Eesti õigeusule uut seisundit. Esialgu nimetati enamasti autonoomiat VÕK raames, ent aja möödudes sai selgemaks, et sealtpoolt ausat ja teist arvestatavat koostööd loota pole. Nii jõuti keerulise võitluse tulemusel selleni, et 1993 registreeriti Eestis EAÕK tegevus (selle ajani oli kirikuvalitsuse (sinodi) ametlik aadress Stockholmis). Konstantinoopoli patriarhaat taastas EAÕK autonoomia Eesti pinnal veebruaris 1996, ajutiseks kirikupeaks sa Soome peapiiskop Johannes. Algas keeruline ülesehitustöö, mis sai suurema hoo sisse 1999, kui metropoiidiks valiti ja kinnitati Nazianzuse piiskopi tiitlit kandnud Nizza piiskop Stefanus (Charalambides). Samal aastal toimus ka kiriku esimene sõjajärgne täiskogu (üldkoosolek) Eestis ning alustati muude kohaliku kiriku struktuuride taastamisega. Kõik see toimus VÕK vastutöötamise tingimustes ning keerulistes majanduslikes oludes.

Möödund ligi veerandsajandi jooksul on metropoliit Stefanuse juhtimisel on suudetud teha palju. Saavutatud on majanduslik tasakaal, hoolimata sellest, et meie kirik on veel küllalt vaene, käima on läinud noortetöö, kirjastamine, haridustöö ja palju muud. EELK Usuteaduse Instituudiga koostöös töötab õigeusu õppetool, mitmes koguduses jagatakse usuõpetust nii täiskasvanutele kui lastele jne. Mitmel pool on koguduseelu elavnenud ning nt armulaual käimine on tihenenud. EAÕK osaleb Eesti Kirikute Nõukogu töös ning mitmes kohalikus oikumeenilises tegevuses. Tihedad on sidemed teiste õigeusu kirikutega, eriti Kreekas ja Soomes.

Kuid ka teha on veel palju. Vaimulike ja teiste kiriku töötegijate majanduslik seis pole enamasti kiita ning palju kirikuhooneid vajab remonti, kuid vahendeid napib. Statistika kohaselt kasvavast eesti õigeusklike arvust hoolimata on aktiivset koguduserahvast küllalt vähe. Ukraina sõda on toonud siis palju põgenikke, kellega aga pole igal pool võimalust tegelda, ehkki meie kirikul on üks ukraina kogudus ja hingekarjaslikult teenitakse neid mujalgi. Tänapäeva probleemid: paljude inimeste üksindus, sõltuvused, ühiskonna süvenev kaugenemine kristlikust moraalist ja arusaamadest, nn. uusvaimsus, mis avaldab oma mõju ka paljudele kirikuinimestele, ning mitmed muud seigad tänapäeva vaimulikul maastikul on meile suurteks väljakutseteks. Kirikus eneses on palju otsinguid, millist suunda võtta: kas  nii-öelda vabameelsemat või traditsioonilisemat, kas kohalikku pärimust arvestavat või eitavat. Need probleemid on siiski meil siiski leebemad kui mõnes teises ortodoksi kirikus.

Eesti(keelsetel) õigeusklikel on omapära, mis eristab neid teistest sama usutunnistust järgivatest kristlastest. See kogukond pole pelgalt kurioosum enamasti mitteusklike või  protestantlike eesti usklike ega enamasti venekeelsete Eesti õigeusklike seas. Eestikeelne idakiriklik kogukond on olnud väike, ent ühtne osa Eesti rahvast juba üle 170 aasta ning sel on tähendus tänapäevani. Samas kuulub EAÕK-sse ka vene-, ukraina-, rumeenia-, kreeka- soome- ja muukeelseid usklikke. Nõnda on meie kirikul oluline roll ka vähemusrahvuste lõimumisel ning selle osutamisel, et õigeusk ei tarvitse olla midagi võõrast ega vaenulikku.

Tema abiga, kes oma elu on maailma eest andnud ja kirikut juhib, loodame edasi minna.