Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sindi Jumalailmumise kogudus pühitses täna jumalailmumise püha, mis on pühakoja nimepüha. Liturgial teenis Pärnu ja Saare pühitsetud piiskop Aleksander.

Viimati külastasin Sindi ainsat torniga pühakoda 2008. aasta ülestõusmispüha hommikul. Siis polnud veel viltu vajunud risti torni tipust maha võetud. Nüüd on torn juba päris mitu aastat ilma ristita ja peasissekäiku toestavad turvatalad. Viis aastat tagasi võisin kirikukelladest mõne meetri kaugusel seistes kuulata vaherahu aastapäeval kellalöömist, mida tegi koguduse vanem Vladimir Kokorin. Vaatamata sellele, et pühakoja välisseinad murenevad murettekitava kiirusega, toimub hoone sisemuses vaimulik elu. EAÕK arhon Viljo Vetik kinnitas ka täna, et töö Sindi pühakoja taastamiseks kestab ja koos linnapea Marko Šoriniga otsitakse remondiks võimalikke vahendeid. Ka kiriku preester Enos on kuuldavasti lootusega täidetud.

Nende teadmistega seisin pool tundi enne tänast liturgilist jumalateenistust toestatud peaukse trepil, püüdes mõne sisenejaga paari sõnaga mõtteid vahetada. Paraku olid kõik juba aegsasti ennast häälestanud tänase päeva erakordsusele ja nii sisenesin minagi ilma jututa vargsi ust paotades jahedasse ruumi. Viimaks leidis preester Enos hetke aega ja astus juurde, et anda teada piiskopilt saadud luba pildistamiseks. Hiljuti vanausuliste palvemajas viibides selleks luba ei antud. Apostlikud õigeusklikud tulevad rohkem vastu, kuid siingi on omad piirangud ja pildistada võis üksnes teenistuse alguses peetavas evangeelses osas. Alates jutlusest pidi kaamera ära panema. Küllap oleks vahetevahel üksainus pilt kõnekamgi, kui pikk selgitus mõnest raskemini mõistetavast kiriklikust sakramendist, aga loomulikult tuleb külalisena arvestada koguduse tahtega.

Sädelevad rõivad vaimulike seljas, liigutused küünaldega, kulinate helinad ja viiruki suits on silmale huvitav kogemus. Protestantlikule luterlasele, baptistile või lihtsalt Õhtumaa tavades elavale inimesele oli pisut harjumatu 18. jaanuaril kuuske tuledesäras kohata, aga siinsel ida ja lääne kultuuride kokkupuute alal on see siiski täiesti mõistetav. Teenistus toimus nii riigikeeles kui ka osalt vene keeles. Kuuse all laulis pikalt vaimulikke tekste naine, kelle hääl oli võrratult kaunikõlaline. Eestikeelsed sõnad olid hea akustika tõttu selgesti arusaadavad. Jutlus toimus aga vene keeles ja seda riigikeelde ei tõlgitud.

Teenistuse lõppedes pidi toimuma suur veepühitsus ja pärastine söömaaeg. Et ilma pildita ja silmaga nägemata kirjeldada enim huvipakkuvat veepühitsust, siis selleks leidsin tarvilikku vaimuvara, millest EAÕK Hiiumaa preester Aabraham Tölpt on kirjutanud õigeusukiriku Hiiumaa kodulehel.

Lääne-kirikus tähistatakse hommikumaa tarkade saabumist, aga ka Kristuse ilmumist 6. jaanuaril. Sealt ka kolmekuningapäev – kolmekuningapüha nimetus. Õigeusukirik tähistab samal päeval Issanda ristimise ehk Jumala ilmumise püha või ka Jordanipüha. Sellel pühal toimub suur veepühitsus (kрещенские купания), millest ka veeristsepüha nimetus.

Issanda ristimise püha on laiahaardeline ja sügav. Selle mõistmine, nii palju kui võimalik, on oluline ristiusu põhialuste mõistmiseks. Ristimise püha kandev teema on Kolmainu Jumala ilmumine: Jumal Isa tunnistas Jeesuse oma pojaks ja Püha Vaimu nähti tuvikesena laskuvat Isalt Pojale. Samal ajal kõneldakse Kristuse maapealse kuulutustöö algust, millega ta tuli maailma valgustama. Jordanipüha Liturgial laulame:  „Oh Kristus Jumal, kes Sa oled ilmunud maailma valgustama, au olgu Sulle!“ Valguse püha nime all tunti seda püha esimestel sajanditel ja sellel päeval toimus rohke inimeste ristimine.

Paratamatult kerkib küsimus: miks toimub Kristuse ristimine? Inimese ristimine on arusaadav: inimene sünnib patus ja läheb ristimisvette patusena. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, läbi müsteeriumi, sureb inimene lihalikuks patueluks ja sünnib uuesti Pühas Vaimus eluks Kristuses.

Aga Kristus, kes oli patuta? Sellele vastab kaanoni tekst, mida Liturgial laulame: „Kuigi Jumal ei vajanud ristimist, siiski laskis Ta end Jordanis ristida patuste inimeste pärast.“ Kristus olles tõeline Jumal võttis endale inimese kuju, et saada tõeliseks inimeseks, et saada osa meie elust, et saada kiusatud nagu meiegi, selleks, et ka meie saaksime osa tema elust. Kristuse ristimine tähendab kogu inimkonna ristimist. Kristuse ristimisel on lisaks veel kosmiline tähendus. Kristus ei kaasanud endaga ristimisele Jordanis mitte ainult inimese vaid ta pühitses ka Jordani vee, kaasates pühitsusse kogu loodu selleks, et inimene koos kogu looduga saaks vaimseks, rikkumatuks ja pühaks.

Vesi on energia kandja ja inimene on Jumala kaastööline. Suurt veepühitsust Issanda ristimise päeval pühitsetakse üks kord aastas. Sellel pühal pühitsetud vesi kannab endas Jumala, meile lõpuni hoomamata, suurt väge.

Suure veepühitsuse oluline moment on see, kui preester kastab risti kolm korda vette, meenutamaks Kristuse ja iga kristlase kolmekordset kastmist ristimisel. Tähtis on rõhutada, et veepühitsus ei teostu mitte preestri ega kaaspalvetajate maagilise tegevuse läbi, vaid nende palvete peale kordab Kristus ise seda pühitsust, mille ta esimest korda andis Jordani veele oma ristimisel.

 

Autor: Urmas Saard
Allikas: www.maaleht.ee