Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse pöördumine seoses koroonaviirusega

Armsad vennad ja lapsed Issandas!

Me pöördume siit linnade kuninganna südamest, Kristuse Suure Kiriku ja Hagia Sophia linnast teie kõigi – meeste, naiste ja laste poole selle enneolematu olukorra ja katsumuse pärast, millega meie kui inimkond uue Covid-19 nimelise koroonaviiruse pandeemia poolt tekitatud ülemaailmse ohu tõttu silmitsi seisame.

Kiriku, Emakiriku hääl ei saa sellistel aegadel vaikida. Nüüdki võtavad meie sõnad vormi, mida oleme aegade vältel õppinud: liturgilise, õpetava, julgustava ja lohutava.

Me täname südamest kõiki, kes töötavad ennastohverdavalt, isegi ennast ja oma perekonda unustades: 

– eesliinil olevaid arste ja õdesid meie haiguses kannatavate ligimeste kõrval,

– uurijaid ja teadlasi, kes otsivad sobivaid ravimeid ja vaktsiini, et meid sellest viirusest päästa, aga ka 

– kõiki neid, kes selle pandeemiaga võitlemisel aktiivselt tööd teevad.

Teie panus on hindamatu. See on and kogu ühiskonnale. See on ohver, mis väärib igati austust ja tänu. 

Me kõik täname teid ja aplodeerime teile mitte ainult oma kodude akendelt, vaid igal ajal oma südames. Meie mõtted ja palved on teiega.

Selles võitluses on meie riikidel, valitsustel ja tervishoiuasutustel peamine vastutus kriisi haldamise ja sellest ülesaamise eest. Võiks öelda, et nad on kui väejuhid lahinguväljal nähtamatu, kuid nüüdseks hästituntud vaenlase vastu. Vaenlase vastu, kes ründab inimkonda.

Vastutuskoorem, mida nad oma õlgadel kannavad, nõuab tingimata meie kõigi koostööd. Nüüd on nii isikliku kui ka ühiskondliku vastutuse aeg.

Seepärast, kallid lapsed, palume teid isalikult, et te järgiksite täpselt ja kannatlikult kõigi tervishoiuasutuste ja riikide poolt rakendatud raskeid, kuid vajalikke meetmeid. Kõik tehakse meie kaitseks, meie ühiseks hüvanguks, et selle viiruse levikut tõkestada. Meie vabanemine sellest hädast sõltub täielikult meie endi vahelisest koostööst.

Võib-olla on mõni teist tundnud, et need drastilised meetmed õõnestavad või kahjustavad usku.

Kuid see, mis on kaalul 

ei ole usk, vaid usklikud;

ei ole Kristus, vaid meie, kristlased;

ei ole Jumalinimene, vaid meie, inimesed.

Meie usk kasvab kindlalt meie elukorralduse juurtest. Meie usk on elav ja ükski erandlik asjaolu ei saa seda piirata või alla suruda. See, mida nüüd erakorralises olukorras tuleb piirata ja ära jätta, on inimeste kogunemised ja suured kokkutulekud. Jäägem oma kodudesse. Olgem ettevaatlikud ja kaitskem neid, kes on meie ümber. Ja seal, oma kodus, saades jõudu meie vaimulikust ühtsusest, palvetagem kõik ja igaüks kogu inimkonna eest.

Me käime selle aja läbi nagu rännaku läbi kõrbe, et jõuda tõotatud maale, kus teadus Jumala armuga sellest viirusest jagu saab. Oleme kindlad, et teadus tõepoolest jääb peale, muuhulgas ka meie palvete läbi. Nii et jäägem vaimus ühtseks, sellal kui jätkame püüdlemsit meeleparanduse ja pühaduse poole.

Näeme, kuidas meie ligimesed kannatavad viiruse tagajärgede all, osa aga on juba langenud ja meie seast lahkunud. Meie Kirik palub ja teeb eestpalvet haigete paranemise ja lahkunute hingede eest, aga ka selle eest, et haigusest vaevatute perekonnaliikmetel jätkuks vaprust ja jõudu.

Ka see katsumus läheb mööda. Pilved hajuvad ja Õigusepäike kaotab viiruse surmava mõju. Kuid meie elud on igaveseks muutunud. See katsumus on meile võimalus muutuda paremaks. Edeneda armastuses ja üksmeele loomises.

Armsad lapsed Issandas, kaitsku meid meie teekonnal Issanda õnnistus koos kõige pühama Jumalasünnitaja eestpalvetega, muutku ta meie vabatahtlik eraldatus tõeliseks osaduseks. Tulgu see ka meie palvete peale, et meie sihiks saaks mõista kõige selle tähendust, nii et pöörduksime taagsi tõelise, Jumalale meelepärase juurde!

Olge julged! Jumal on meiega!