Suure kolmapäeva õhtu, 04.04.2018

„Oma armu voogudega ja oma preestrite salvimisega pese, helde Issand Kristus, maha kõik kannatavate inimeste valu, haigus ja vaev” (õlitamistalituse kaanonist).

Armsad vennad ja õed Kristuses!
 Täna kutsub Kirik meid osalema ühel väga erilisel teenistusel: püha õli talitusel. Õlitamine on tavaliselt salasus, mida jagatakse haigetele tervenemiseks, aga kord aastas, suurel nädalal, on tavaks salvida pühitsetud õliga kõiki usklikke, sest tervendamist ei vaja mitte ainult inimese ihu, vaid eelkõige just tema hing. On ju patt hinge haigus. Ja kuna suur nädal on selleks, et aidata meil oma seesmisest halvast vabaneda, siis armastusest inimese vastu on Kirik seadnud selle salasuse, et puhastada meid nendest pattudest, mida me aasta jooksul tahtmatult oleme unustanud pihtida.

Seega ei ole püha õli salasus mingi nõiakunst. Oleks vale arvata, et piisab üksnes sellel teenistusel osalemisest, ilma mingi sisemise ettevalmistuse ja valmisolekuta, et nii ihulikult kui hingeliselt terveks saada. Nagu iga teise salasuse puhul, on nüüdki vajalik ja nõutav inimese vaba tahe. Kui me pihime Jumalale oma armastust ja usaldust, saame vastu Armastuse ja Usalduse, mida Ta tunneb iga inimese vastu. Seega võiksime üheskoos mõtiskleda mõningate küsimuste üle, mis aitavad meil sellest teenistusest paremini osa saada.

Kui Pilaatus tõi Kristuse juutide ette sõnadega „Ennäe inimest”, siis meie võiksime selle lause ümber pöörata ja öelda: „Kõik, kes me siin oleme, vaadakem iseennast!” Jumal andis meie kätte kõik loodu annid ja maa viljad, et me võiksime armastuses ning tarkuse ja üksmeele vaimus neist kasu saada. Aga mida meie oleme teinud: soov kõike omastada on lõhestanud ühiskonnad ja eraldanud üksteisest riigid. Kaks kolmandikku maailma elanikest on nälga suremas ja ülejäänud kolmandik lõikab sellest häbitult kasu.

Inimesed, vaadake iseennast! Meie huulil on lakkamatult sõna„rahu”, aga tegudes tapame üksteist sõdades ja kulutame hiigelsummasid relvastumisele. Kirest ja vihkamisest oleme teinud olulisemad asjad oma elus. Me räägime vabadusest ja inimõigustest, kutsume kokku tähtsaid konverentse, võtame vastu rahvusvahelisi otsuseid, aga mitmel pool maailmas leidub ikka veel vangilaagreid, kus inimesi ebaõiglaselt kinni hoitakse. Kas me ikka tõesti oleme saanud vabaks ahelaist, mis meie hingesid patuorjuses hoiavad?

Vaata ennast, inimene! Me ütleme, et oleme rikkad ja tsiviliseeritud, aga meie ühiskondi laastab endiselt vägivald, sallimatus, teise inimese ärakasutamine. Me räägime pidevalt aususest ja siirusest, aga kuidas on tegelikult lood hoolivuse ja külalislahkusega? Ja miks on nii palju vaimulikku vaesust? Vaadakem oma sajandi inimesi. Me teame nii paljusid tarkusi, aga ei tunne oma Taevast Loojat. Meie jutt on tulvil sõnu, aga selles puudub mõte.

Tänane teenistus on väga eriline meist igaühe jaoks. Veel on võimalus langeda Jumala ette põlvili ja asetada armastuse ning usaldusega Tema jalgade ette oma hukatusttoova hingeseisundi põhjused. Tänaõhtune salasus tuletab meile meelde, kui väga Jumal meid armastab − Temas ei ole kohta vihkamisele. Pilk, millega Ta meid vaatab, on tulvil hoolimist ja sõprust. Selle teenistuse lõpul, armsad vennad ja õed, võtate te vastu andeksandmise õli ja selline on ka meie tervenemise tõeline tähendus: andestus. Tehkem siis seda ning pöördugem koju tagasi vabana ja rõõmsa südamega. Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit