ÕPETUSKÕNE PÜHA JA SUURE PAASTU ALGUSES

Bartolomeus, 

Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale:

olgu arm ja rahu teiega meie Päästjalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt;

meie aga soovime teile õnne, õnnistust ja andeksandmist.

Väga austatud vennad ülemkarjased ja õnnistatud lapsed Issandas!

Kõige heldema ja kõiki häid andeid jagava Jumala heameele ja armu läbi oleme – elades juba patukahetsuslikku trioodiaega, – astumas suurde ja pühasse paastuaega. See on kirgi surmava paastumise ja aulise kasinuse aega, mille läbi saab ilmsiks meie õigeusu pärimuse sügavus ja rikkus ning Koguduse uinumatu hool oma laste vaimuliku edasijõudmise eest. Nagu Kreeta Suur ja Püha Kirikukogu meelde tuletab: „Õigeusu Kirik, ranges vastavuses apostlike ettekirjutustega, kirikukogude kaanonite ja terve isade pärimusega, on alati kuulutanud paastumise olulist tähendust meie vaimuliku elu ja pääsemise jaoks.” (Paastumise tähtsusest ja selle järgmisest tänapäeval §1).

Kirikuelus seisab kõik kindla teoloogilise põhja peal ja viitab pääsemisele. Õigeusulised kristlased teevad askeesi ja paastu „ühist vägitööd“ „tänades kõige eest“ (1Ts 5:18). Kirik kutsub oma lapsi jooksma askeesi pikka jooksurada kui teekonda püha paasani. Keskne kogemus elust Kristuses on, et tõeline askees ei ole kunagi sünge, sest teda toidab ülestõusmise rõõmu ootus. Meie kirikulaulud räägivad „paastu kevadest“. 

Selles mõttes on tõeline askees kaugel uusplatoonilisest dualismist või meie usule võõrast ihusuretamisest. Tõelist askeesi ei saa mõista „kurja ihu“ põlgamisena vaimu kasuks ja hinge vabanemisena vaevava ihu kütkeist. Askees ehtsal kujul pole suunatud ihu, vaid kirgede vastu, mille juur on aga vaimulik, sest kirg sünnib algselt inimese vaimus. Igatahes pole ihu askeedi põhivastane.

Askeetlik püüdlemine taotleb enesekesksuse ületamist tänu enese kasu mitte püüdvale armastusele, ilma milleta inimene sulgub iseenesesse, oma täitmatusse „minasse“ kõigi selle ahnete himudega. Enesekeskne inimene piseneb, kaotab oma loovuse, nagu ütleb tuntud vanasõna: „Mida me jagame, see kasvab, mida me endale hoiame, see kaob käest“. Seepärast ühendab kiriku kogemus ja pühade isade tarkus paastuaja armuandide rohkusega, heategude ja inimarmastusega, mis on tunnistuseks enesearmastuse ületamisest ja täielisest elust. 

Elu kirikus iseloomustab alati terviklikkus. Jumalateenistused, askees ja vaimsus, karjasetöö ja hea tunnistus maailmas – need on meie usu tõe väljendused. Need on meie kristliku identiteedi vastastikku sõltuvad ja üksteist täiendavad algosad, mille ühiseks tunnuseks on viitamine ja suunatus viimaseaja kuningriigi poole ning Jumala ettehoolde täidemineku ja täiuse poole selles. Kirikuelu kõigis oma avaldustes peegeldab ja kujutab Isa, Poja ja Püha Vaimu tulevast kuningriiki ning, nagu rõhutab äsja Issanda juurde lahkunud õnnis Pergamoni metropoliit Johannes, on püha armulaua salasus see, mis „väljendab Kogudust tema täiuses“ (raamatust Jumala riigi kujutis). „Puhas osadus“, meie olemise kiriklustumine kui osasaamine pühast armulauast, on paastu „eesmärk“ ning askeetlike vaevanägemiste „kroon“ ja „autasu“ (vrd. Johannes Kuldsuu Jutlused Jesaja raamatust, 6. PG 56,139). 

Tänapäeval, ajastul, mil elu kaotab oma pühadust, mil inimene pöörab suurt tähelepanu täiesti tähtsusetutele asjadele, on meie kristlik missioon olla õigeusu „kolmeosalise vaimsuse“ elulise sügavuse tegelikeks tunnistajateks. See kolmeosaline vaimsus tähendab jumalateenistuselu, askeetliku eluviisi ja koosmeele lahutamatu ühtekuuluvus. Selle sisuks on kõlbluse ja kultuuri taassünd maailmas tänu usule Kristusesse ning vabadus, mille Jumal oma lastele annab. Me peame iseäranis oluliseks seda, et elame püha ja suurt paastuaega kui selle vabaduse avaldumist ja teostamist, milleks „Kristus meid on vabastanud“ (Gl 5:1).

Nende mõtete ning armastuse ja austuse tundega teie vastu soovime teile, auväärt vennad Kristuses ning Emakiriku vaimulikud lapsed kogu maailmas, kerget paastu-võidujooksu ja palume teie kõigi peale Kristuse meie Jumala armu ja heldust, kel on alati heameel oma rahva askeetlike vägitööde üle. Tema kuninglik valitsus olgu õnnistatud ja austatud nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.

Suur ja püha paast 2023. a.

+ Bartolomeus,

Konstantinoopoli patriarh,

Teie tuline eestpaluja Jumala ees