PÜHIMA PATRIARHI BARTOLOMEUSE JÕULULÄKITUS

Bartolomeus

Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma peapiiskop ja üleilmne patriarh

kogu kirikurahvale – armu, halastust ja rahu teile Petlemmas sündinud Päästjalt Kristuselt!

Vennad kaasteenijad ja õnnistatud lapsed!

Nüüd, mil jälle on kätte jõudnud meid ülevalt külastama tulnud Päästja Kristuse lihas sündimise helge püha, austame laulude ja kiituslauludega Tema taevaülest nime. Aegade-eelse Jumala Sõna inimesekssaamine on „meie lunastuse alustus“, mõistustületav jumalinimliku osaduse „igavene salaasi“. „Jumal“, nagu püha Maksim Usutunnistaja kaunilt ütleb, „saades inimesearmastajana [Jumalaema] inimloomuse kaudu tõeliseks inimeseks, jätab viisi, kuidas Ta inimeseks saab, igavesti sõnulväljendamatuks. Ta saab inimeseks üleinimlikul moel“^[1].

Jumala lihakssaamises ilmub koos tõega Jumala kohta ka tõde inimese ja tema lõpliku eesmärgi kohta, milleks on jumalikustumine armu poolest. Teoloogilisemalt kuulutab püha Nikolai Kavasila, et Kristus „näitas esimese ja ainsana, milline on tõeline ja lõplik inimene“^[2]. Nõnda peab see, kes austab Jumalat, austama ka inimest, ja kes põlgab inimest, ei austa ka Jumalat, kes on võtnud enesele meie loomuse. Kristuses on teoloogiline kõnelemine Jumalast samal ajal ka kõnelemine inimesest. Lihakssaanud jumalik armunõu kaotab lõplikult pildi võimukast, karistavast Jumalast, kes on inimese vastane. Kristus on igal pool ja alati inimese eitamise eitaja ja tema vabaduse kaitsja. Kiriku elu, mis on see liha, mille inimeseks saanud Jumala Poeg ja Sõna omaks võttis^[3], esindab, väljendab ja teenib sedasama kõiki päästvat jumalinimlikku salasust. 

Kandes inimese  „teise loomise“ ja kogu loodu uuendamise lippu, annab kirik ka tänapäeval head tunnistust seistes silmitsi kõigi nende arengusuundadega, mis ohustavad inimisiku pühadust ja loodu rikkumatust, ning elab ja kuulutab tõelise vaimuliku elu ning armastuse- ja ühtekuuluvuskultuuri tõde. Kõneldes „lootusest, mis meis on“^[4], ei näe kirik tänapäeva kultuuri uue patus elava Niinevena, kutsudes nagu Joona selle peale Jumala viha ja soovides selle hävimist, vaid võitleb selle uueksaamise eest Kristuses. Meie ajastu nõuab hingekarjaslikku kujutlusvõimet, kahekõnet, mitte vastuseisu, osavõtlikkust, mitte tõrjumist, konkreetseid tegusid, mitte eluvõõrast teooriat, loovat omaksvõtmist, mitte ärapõlgamist. Kõik see ei ole koormaks vaimulikule ja jumalateenistuselule, vaid osutab kiriku kohalolu ja tunnistuse n-ö. püst- ja rõhtsuunalise mõõtme lahutamatut kokkukuuluvust. Ustavus kiriku pärimusele ei ole kapseldumine minevikku, vaid minevikukogemuse kohane kasutamine tänapäevas.

Ka mööduval aastal on inimkonda vaevanud üleilmne pärgviiruse Covid-19 taud. Kiitkem Jumala armu, mis on andnud vastava ala teadlastele jõudu välja töötada tõhusaid kaitsesüste ja arstirohtusid, mis aitavad selle kriisiga toime tulla. Me kutsume üles neid usklikke, kes veel pole lasknud endale kaitsesüsti teha, end vaktsineerida laskma ja kõiki järgima tervishoiuametnike kehtestatud kaitseabinõusid. Teadus, niivõrd, kuivõrd see teenib inimest, on Jumala väärtuslik kink. Me peame selle kingi tänuga vastu võtma ja mitte kuulama asjatundmatute inimeste, isehakanud Jumala ja tõelise „vaimulike nõuannete“ usu esindajate vastutustundetuid hääli. Need hääled on haledalt iseenesega vastuolus, sest neis puudub vennaarmastus, nad panevad hoopis oma vendade-õdede elu suurde ohtu.

Aulised vennad ja armsad lapsed!

Vankumatus usus, et Jumal oma tarkuses ja armastuses juhib igaühe elu meie seast ja kogu inimkonna teekonda üleüldse, loodame õnnelikku 2022. aastat. Olgu see sõltumata välistest oludest ja arengutest meile kõigile õnnistatud aasta, sest kogu seda asjade kulgu juhib kõike inimarmastuses korraldav Kristus, „kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“^[5]. 

Kui Issand annab, toimetame tuleva aasta pühal ja suurel nädalal oma aulises keskuses püha salvi pühitsemise talituse. Peame Jumala iseäralikuks kingiks Meie Tagasihoidlikkusele asjaolu, et saame kõlblikuks toimetama seda pidulikku ja harrast talitust oma alandliku patriarhiameti ajal juba neljandat korda. Au olgu Jumalale kõige eest!

Kummardades nende tunnetega vagal meelel Jeesuslast, soovime teile kõigile lähedal ja kaugel õnnistatud jõuluaega ning uut Issanda armu aastat, mis mööduks tervises, oleks heategudest viljakas ja täis Jumala ande. Temale olgu au ja vägi igavesest ajast igavesti! Aamen.

Kristuse sündimise pühal 2021

+ Bartolomeus,

Konstantinoopoli patriarh,

Teie kõigi tuline eestpaluja Jumala ees

^[1] Maximus Confessor, Capitum quinque centuria I, 12. PG 90, 1184.

^[2] Nicolaus Cabasilas, De vita in Christo, PG 150,680-681.

^[3] Joannes Chrysostomus, Hom. ante ejus exsilium, PG 52,429.

^[4] Vrd. 1Pt 3:15

^[5] 1Tm 2:4