PATRIARHLIK PAASALÄKITUS 2025

✠ BARTHOLOMEOS 
Konstantinoopoli – Uue Rooma ülempiiskop Jumala armust
ja oikumeeniline patriarh Kiriku hüvanguks

Auhiilguses ülestõusnud Kristuse arm, rahu ja halastus olgu teie kõikidega!

Kõige auväärsemad vennad ülempreestrid ja armastatud lapsed Issandas!

Jumala halastuse ja väe läbi oleme palve ja paastuga seilanud üle püha ja suure paastu ookeani, jõudes lõpuks imelise paasapühani ning ülistame kirkuse Issandat, kes laskus surmavalla sügavustesse ja avas oma ülestõusmise läbi „kõigile sissepääsu paradiisi“. 

Ülestõusmine ei ole minevikusündmuse meenutamine, vaid meie eksistentsi „hea muutumine“, „teine ​​sünd, alternatiivne elu, teistsugune elamine, meie olemuse muutumine.“^[i] Ja ülestõusnud Kristuses uueneb kogu loodu ühes inimkonnaga. Kui laulame paasakaanoni 3. laulus, et „nüüd on kõik valgusega täidetud: taevas, maa ja kõik maa all; seepärast pühitsegu kogu loodu Kristuse ülestõusmist, milles kõik on rajatud“, siis kuulutame, et ilmaruum on loodud ja täidetud kustumatu valgusega. Väljendid enne Kristust ja pärast Kristust ei kõneta tähenduslikult mitte üksnes inimkonda, vaid on mõeldud kogu loodule.

Issanda surnuist ülestõusmine moodustab evangeeliumi tuuma, muutumatu pidepunkti kõikidele Uue Testamendi raamatutele, aga ka õigeusklike kristlaste liturgilisele elule ja pühendumusele. Tõepoolest, sõnades „Kristus on üles tõusnud!“ sisaldub kogu Kiriku õpetus. Vaimulik kogemus surmavalla varisemisest „selle ilma kütketest vabaks“ saab ülima rõõmu allikaks. „Kõik on täidetud rõõmuga, kui saavad maitsta ülestõusmist.“ Ülestõusmine on suur rõõmupahvatus, mis läbib kogu kirikuelu, eetost ja pastoraalset tegevust, olles eelmaitseks Isa, Poja ja Püha Vaimu igavese kuningriigi elu täiusest, teadmistest ja elust. Õigeusk ja pessimism on vastandlikud nähtused.

Paasa on meie jaoks vabaduse rõõmupüha ning võit vaenuvägede üle; see on meie olemasolu kirikuks tunnistamine, kutse teha koostööd maailma muutmise nimel. Kiriku ajalugu on muudetud „suureks paasaks“ kui „Jumala laste vabastamise teekonnaks kirkuse vabadusse“ (Rm 8:21). Ülestõusmise kogemus on Kristuse vabaduses olemise ja elu ajalikkuse mõõtme keskmeks. Pühakirjaviited Päästja ülestõusmisele näitavad meie kui usklike vabaduse väge; ainuüksi selles vabaduses avaldub „suur ime“, mis ei allu ühelegi survele. „Päästmise salasus kuulub neile, kes seda vabal tahtel ihkavad, mitte neile, kes on oma tahte vastaselt orjastatud.“^[ii] Jumaliku anni vastuvõtmine ja „liikumine“ Kristuse suunas on vabatahtlik eksistentsiaalne vastus ülestõusnud Issanda armastavale ja päästvale „liikumisele“ inimkonna poole. „Sest minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5).

Issanda ülestõusmise salasus purustab tänapäevani jätkuvalt nende positivistlikku kindlustunnet, kes eitavad Jumalat kui „inimliku tahte eitamist“, aga ka „eksliku Jumalatu eneseteostuse“ pooldajaid ning kaasaegse „inimjumala” austajaid. Tulevik ei kuulu neile, kes on vangistatud lämmatava sõltumatuse ja kitsa maise eksistentsi kütkeisse. Ei ole olemas tõelist vabadust ilma ülestõusmiseta, ilma igaviku perspektiivita.

Kristuse püha emakiriku jaoks on tänavu üheks ülestõusmisrõõmu allikaks kristliku maailma ühine Kristuse ülestõusmise pühitsemine koos Nikea esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäeva tähistamisega. Just see kirikukogu mõistis  hukka ketserliku Areiose , kes „vähendas ainusündinud Poja ja Jumala Sõna olemust Kolmainsuses“. Nikea kirikukogu määras kindlaks ka viisi, kuidas arvutada kalendris Issanda ülestõusmispühade aega.

Nikea kirikukogu märgib kirikliku korralduse uut ajastut, üleminekut kohalikelt kirikukogudelt oikumeenilisele sinodaalsele tasandile. Nagu teame, võttis esimene oikumeeniline kirikukogu usutunnistuse tarvis kasutusele termini üheolemuslik, mis ei kajastu piiblis, ent on selges kooskõlas Kiriku õpetusega pääste olemusest. Ses mõttes ei ole selle suure aastapäeva tähistamine tagasipöördumine minevikku, kuna „Nikea vaimsus“ eksisteerib rikkumatuna Kiriku elus, mille ühtsus on seotud selle kirikliku identiteedi õige mõistmise ja arendamisega. Arutelu Nikea esimese oikumeenilise kirikukogu üle tuletab meile meelde ühiseid kristlikke aluseid ja meie laitmatu usu vääramise vastase võitluse tähendust, julgustades meid pöörduma Kiriku traditsiooni sügavuse ja tuuma poole. Tänavune „kõige pühama paasa“ ühine tähistamine toob esile selle teema päevakajalisuse, kus lahendus ei väljenda mitte ainult kristlaskonna austust Nikea kirikukogu otsuste vastu, vaid ka teadlikkust, et „pühades asjades ärgu olgu erimeelsusi“.

Nende tunnetega, mis on täidetud ülestõusmise valgusest ja rõõmust ning kuulutades juubeldades: „Kristus on üles tõusnud!”, austagem valitud ja püha paasapäeva ning tunnistagem südamest oma usku Päästja, kes surmaga surma maha tallas ja andis elu kõigile inimestele ning kogu loodule, läbi meie ustavuse Emakiriku pühadele traditsioonidele ning siirale armastusele oma ligimese vastu, et me kõik võiksime üheskoos ülistada Issanda taevast nime.

Fanar, püha paasa 2025

✠ Konstantinoopoli Bartholomeos 
Teie innukas eestpaluja ülestõusnud Issanda ees

^[i] Gregorios Nyssast. Meie Issanda ülestõusmisest. Lk 46.604.

^[ii] Maksimos Usutunnistaja. Meieisapalvest. Lk 90.880.