ÕIGEUSU PÜHAPÄEV

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänast paastuaja esimest pühapäeva nimetatakse õigeusu pühapäevaks. Algupäraselt oli selle päeva tähendus üsnagi kitsas, sest selle vastuvõtmisel üheksandal sajandil tähistati pildirüüste ehk ikonoklasmi lüüasaamist ja ikoonide austamise taastamist.

Näib, et bütsantsiaegne kristlaskond pidas oma kohuseks ja vajaduseks tunnistada ja kuulutada oma usku. Tõepoolest, pärast Nikaia üleilmset kirikukogu aastal 787, mis kuulutas välja ikoonide kummardamise, sai alguse kohutav tüli pühakujude austajate ja nende vastaste vahel. Tüli, mis paiskas Bütsantsi impeeriumi tulle ja verre ning põhjustas ka kaks kokku seitsekümmend aastat kestnud ägedat kirikulõhet Ida ja Lääne kristlaste vahel.

Lõpuks otsustas aastal 843 kogunenud kirikukogu seada sisse „pühakujude taastamise“ püha, täpsustades, et ikoone kummardatakse üksnes nii, et neile osutatud austus on suunatud Jumalale või pühakutele. See sama kirikukogu määras selle päeva tähistamise suure paastu esimesel pühapäeval. Nii kuulutame ka meie jumaliku liturgia lõpus ristikäigul pühakujudega, et „tõde on tunnistatud ja vale minema aetud… nõnda me mõtleme, nõnda räägime, nõnda kuulutame Kristust, meie tõelist Jumalat ja austame Tema pühasid kõnes, kirjas, mõttes, ohvritega, pühamutes ja pühakujudel. 

Kristust kummardame ja teenime kui oma Jumalat ja Issandat, pühasid aga austame meie kõikide Issanda kaudu kui Tema ustavaid teenijaid ja kummardame neid nii palju, kui neile kohane..“

Ajapikku, sajandite jooksul, avardub õigeusu pühapäeva tähendus. Varem mõisteti sõna „õigeusk“ all ennekõike dogmasid, mida tunnistati patriarhaatides ja autokefaalsetes kirikutes, mis olid ühes osaduses Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadiga. Kahtlemata on hea ja vajalik, et kirik tunnistab ühemõtteliselt oma usku. Seejuures saame aga üha enam aru, et armastust ja hoolt peab jaguma ka nende vastu, kes on eksiteel ning kes ei suuda oma mõtetes tõel ja eksitusel vahet teha. 

Õigeusu kiriku kaasatus oikumeenlisse liikumisse, ühtsuse poole pürgimine teiste kirikutega, ei saa ühest küljest tähendada oma põhiliste tõekspidamiste hülgamist või lahjendamist, aga teisest küljest ei saa ka silmi kinni pigistada nende parasiitsete uskumuste ees, mis võivad levida õigeusu kirikus endaski, mis võivad mustata sõna „õigeusuline“ nii, et seda kasutatakse asjade kohta, mis võivad olla tarbetud või vaid pinnapealne lisandus või ebausk.  

„Kristuse Kogudus on saanud tagasi kalli ilu, Päästja Kristuse ning Jumalaema ja kõigi pühade kallid ja pühad kujud“… „Keda me austame, selle kuju hoida ärgem pidagem häbiks… see on meile auks, kui me inimeskssaanud Jumala kuju vagalt kummardame, aga seda Jumalaks ei pea.“ 

Need tekstid ja laulud, mida me loeme ning laulame selle pühapäeva õhtu- ja hommikuteenistusel, räägivad meie Päästja Jeesuse Kristuse lihakssaamise tegelikkusest. Tõepoolest, ikoonideks kutsutavate piltide austamise alus ja põhjendus on Jumala Poja lihakssaamises.

Ikooni eesmärk ei ole pakkuda rahuldust meie meeltele, just vastupidi: igakord kutsub ta meid üles paastuma ja siin ma räägin pilgu paastumisest. Ikooni eesmärk on panna vaikima iga pealiskaudne pilk, et me oma usu läbi valgustatud ihusilmadega saaksime viimaks üles leida Jeesuse. Meie enda usu kaudu antakse meile võimalus tõdeda, et Kristuse kujutise kaemuses võime lõpuks ka iseennast tundma õppida. Me näeme, et oma pattu saab näha üksnes oma pilgu vaikuses, mis on vaimulikus kaemuses suunatud ristilöödud Kristusele. Meie patt on seal, kuhu ta on kirjutatud: Jeesuse armastavasse ihusse, kus Tema jumalik Sõna on vaikus ja valgus. Tänase päeva pealaul ei ütle midagi muud, kui kuulutab Kristusele, meie armsale Jumalale, et me kummardame Tema kõige puhtama kuju ees paludes oma pattude andeksandmist. Mitte ikoon pole see, mis andestab, vaid Kristus.

Suur õigeusu teoloog isa Georgi Metallinos, kes oli tuntud ka oma suurepärase mälu poolest, palub meil panna tähele, et meie ei kordaks Pilaatuse viga, kui ta pöördus Jeesuse poole küsides Temalt: „Mis on tõde“ (Jh 18,38)? Sest tegelik küsimus on „kes on tõde“. Just see peab olema meie küsimus, sest tõde pole idee ega mingi teooria või süsteem, vaid hoopis üks nägu: lihakssaanud jumaliku Sõna, Jeesuse Kristuse kõige püham pale.

Just seetõttu saamegi kinnitada, et meie elul Kristuses on üksainus tõeline eesmärk – osadus Jumalaga, teisisõnu jumalikustamine nõnda, et inimene saab osaduses Jumala mitteloodud  toimeväega „armu poolest“ selleks, kelleks Jumal on oma loomu poolest: alguseta ja lõputa olendiks. See on pääsemise kristlik tähendus.

Me ei räägi siin inimeste moraali täiustamisest, vaid uueks loomisest Kristuses, inimeste ja ühiskonna uueks loomisest olemusliku suhte kaudu Kristusega, kes on Jumala lihakssaanud ilmumine ajaloos. Püha Paulus ütleb meile (2Kr 5,17): „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu“. See, kes on koos Kristusega, saab uueks looduks. Seepärast võime kristlastena öelda, et Jumala igavese ja ajatu Sõna, Jeesuse lihakssaamine, Tema päästev astumine meie ajaloolisse aega kuulutab sõna otseses mõttes uue ajastu algust. See ajastu kestab aegade lõpuni ja hõlmab ehtsaid, tõeliselt pühi kristlasi. Püha Johannes Kuldsuul on igati alust öelda, et kirik on „vaimulik arstikoda“, kus tervenemine toimub palve ja paastu kaudu.

Paastu kaudu kõigest sellest, mis eraldab, vastandab, mis ütleb „ei“. Südamepalve on meie paastumise allikas ja annab meile elu. Püha Iisak Süürlane ütleb, et kui me kogu oma südamega palvetame, siis me võime näha « Püha Vaimu koitu », mis on ka armastuse ja kaastunde koit kõigi inimeste vastu.

Head ja püha õigeusu pühapäeva. Aamen !

24. märts 2024

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit