Õigeusu kristlik ökoloogia

1960-ndate teisel poolel, mil ökoloogilised probleemid läänemaailmale juba aina selgemaks olid saamas, tõid uurijad Lynn White ning Ian McHarg välja esmalt uskumatuna kõlava väite: Kristlus ja temaga kaasas käiv maailmavaade on peamine süüdlane maakera ökoloogilises katastroofis. Kas mitte ei andnud I Moosese raamatus Jumal inimesele valitsejana käsku endale allutada maa, mida siis kristlased, kui läänemaailma moraalne alustugi, ülbelt ekspluateerima hakkasid? Kas mitte ei suhtu kristlik eshatoloogia, mis ootab uut taevast ja maad, ükskõikselt ja põlgavalt selle maailma reaalsusesse?  Antud süüdistustele võib iga kristlane enda mõtetes loominguliselt vastuargumente anda, nagu on seda avalikult teinud ka paljud teoloogid ja kristlikud mõtlejad. Kuid ma tooksin nende süüdistuste puhul siiski välja ka ühe mõtlema paneva aspekti. Nimelt kirjutab Lynn White, et kuna meie ökoloogiline probleem on oma tuumalt religioosne (kristlik), saab ka selle lahendus olla vaid religioosne.^[1] Nii paradoksaalne kui see ka pole, võime me kristlastena White’i antud lausega igati nõustuda: meie ökoloogiline kriis ongi tagajärg inimkonna kriisile suhtes tema Looja ja Jumalaga (religioosne).

Üks esimestest kristlikest kirikupeadest, kes antud arusaama jõuliselt maailmale ja kristlastele kuulutama hakkas, oli 1989-ndal aastal just oikumeeniline patriarh Dimitrios. Ei ole aga paju kiriklikke ja religioosseid juhte, kes oleks kristliku rohelise mõtteviisi propageerimisele nii palju tähelepanu pööranud kui oikumeeniline patriarh Bartholomeos, kes on selle tõttu teada ka kui “roheline” patriarh. See on suuresti just tänu Tema Pühaduse initsiatiivile ja tööle, mille tõttu on omal ajal (1989) patriarh Dimitriose poolt aluse pandud 1. september kuulutatud loodu kaitsmise päevaks kõikides õigeusu kirikutes, katoliku kirikus, aga ka Maailma Kirikute Nõukogus, Euroopa Kirikute Konverentsis, Luterlikus Maailmaliidus jne.  

Kuigi paljud on ehk harjunud mõtlema rohelisest mõtteviisist kui sekulaarsest ja pigem vasakpoolsest liikumisest, näitab oikumeeniline patriarhaat koos teiste kristlike juhtide ja kirikutega, kui väärad antud stereotüübid olla võivad. Mure meie ökosüsteemi olukorra pärast ning inimese mõjust sellele pole pelgalt teaduslik, tehnoloogiline ja poliitiline küsimus, vaid tänu inimkonna pattulangusele peamiselt siiski vaimne, eetiline ja kiriklik küsimus. 

Erinevalt White’i arusaamast, ei ole õigeusu kristlik iidne isade pärimus mitte kunagi tajunud inimese valitsevat rolli loodu ja looduse üle ekspluateerival ja rüvetaval viisil. Vastupidi, inimene loodi loodule heaks majapidajaks (kr. oikonomos), kes omas loodu hea peremehena ülesannet ning vastutust hoolitseda loodu eest ning viia ta pühitsusse ja osadusse Jumalaga (1 Ms 2:15; Trk 9:1). 

See erakordne vastutus, mille Jumal on andnud igale inimesele, väljendub ka tõsiasjas, et kirikuisade järgi on inimene loodud olema mikrokosmos (‘väike maailm’, kr mikros kosmos). Ehk teisisõnu, inimene võtab endas kokku erinevad loodu tasandid: kogu nähtava ja nähtamatu maailma. Inimene kannab oma ihulises loomuses nii eluta kui ka elusa looduse eripärasid, samastudes seega nii taimede kui loomadega. Teisalt kannab inimene oma  vaimses loomuses ka nähtamatu loodu eripärasid, samastudes samaaegselt ka ingelliku reaalsusega. See tähendab, et inimene on holistiliselt läbi põimunud kogu looduga ja kogu loodu on osa inimesest. Ja seda kõike selleks, et inimene oleks ühenduslüli vaimse ja materiaalse loodu vahel, liidaks nad üheks tervikuks ja viiks osadusse Jumalaga. Vaimsed inglid seda teha ei saa, kuna neil puudub füüsiline ihu ja seega ka osadus nähtava looduga. Loomad ning taimed, kes on loomupäraselt loodud olema osaduses Jumalaga, ei saa seda samuti ise teha, kuna neil puudub Jumalanäoline vaba tahe. Ainuke, kes kirikuisade arusaamist mööda saab kogu nähtava ja nähtamatu loodu viia osaduses Jumalaga, on mikrokosmosena kõik ühte liitev inimene. 

Pattulanguses aga inimene kaotas sihi sellelt kutselt ning maailm muutus talle vaenulikuks. Kuid tegelikult muutus vaenulikuks hoopis inimene ise, kes, olles ennast asetanud väljapoole Jumalat ja ekslikult kõrgemale loodust, hakkas loodut oma väärastunud tahtes, eraldatuna Jumala tahtest, ümber kujundama. Selle asemel, et loodut Jumala ette pühitsemiseks viia, hakkas ta hoopis loodut kummardama ja enese egoistlike rahulduste tarbeks ekspluateerima (Rm 1:25). Inimene, kes pidi temaga holistiliselt läbipõimunud loodu viima Jumala ette, viis ta hoopis nüüd langusesse. Looduse häving ja rüvetamine meie poolt on seega selges seoses inimese kaugenemisega Jumalast, kes ei mõista enam oma jumalanäolisust ega sellega kaasnevat vastutust ning ülesannet suhtes loodusega. 

Jeesus Kristus, kui inimeseks saanud Jumal, taastas aga iseendas algse inimese au ja kuju, ning seega ka inimese kaotatud rolli loodu hoidjana. Ütleb ka ju Pühakiri, et kõik on loodud Kristuse läbi, tema jaoks ja tema poole (Kl 1:15–20). Tema on maailma Looja, Hoidja ja Lunastaja (Hb 1:2–3). Jumala Sõna, kes saab inimeseks, võtab mikrokosmosena enda peale taas loodu erinevad tasandid, mis temas päästetakse ja pühitsetakse. Just selle tõttu on Kristuse ristisurm ja lunastustöö kosmilise tähtsusega, kus rõõmusõnum tuuakse kogu loodule ja mitte ainult inimesele (Mk 16:15, Kl 1:23). Ütleb ju Paulusele baseerudes ka 11 saj. elanud askeet püha Siimeon Uus Teoloog oma teoses “Aadama patt”, et kogu loodu, mis langes rikutusse koos inimesega ja tänu inimesele, jääb Kristuses ootama ka koos inimesega oma ülestõusmist ja vabanemist (Rm 8:18-23). 

Kuid Kristuse jumalik ökoloogia ei lõppe seal, vaid jätkub ka Pühast Vaimust juhitud Kirikus, kus me kõik oleme igapäevaselt kutsutud Kristuse eeskujul taastama ja avastama endas seda jumalikku ja kuninglikku ökoloogi rolli. See tuleb ehedalt välja õigeusu liturgias ja euharistilises elus, mida 6. saj. pühak Maximos Usutunnistaja on tabavalt kutsunud kosmiliseks liturgiaks – aspekt, mida on peetud õigeusu ökoteoloogia üheks nurgakiviks.^[2] Selles holistilises ja kosmilises liturgias tuuakse armulaual (Kirikus) kokku taas kogu nähtav ja nähtamatu loodu, mille inimene loodu hea majandajana omas tahtes Jumala ette pühitsemiseks ja Temaga osadusse viib. Kiriku roll kokku tuua pääsemisele kogu loodu, on ka põhjus, miks Maximos kutsub Kirikut universumi ikooniks (kujutiseks).^[3]

Kui te vaatate vanade freskode ja mosaiikidega kaetud idakirikuid, siis märkate seal lopsaka looduse, taimede ja loomadega kaetud paradiisi. Tegemist pole pelgalt kaunistava ornamentikaga, vaid vaatega tulevasse paradiislikku ülestõusmise ajastusse. Tulles kirikusse, kutsutakse Jumalanäolist inimest esteetiliselt tajuma, et kui me tõeliselt elame Pühast Vaimust juhitud kiriku liturgilist ja palvelist elu, siis ei ole võimalik mitte tajuda, et Taevariigi suunal ei liigu inimkond üksi, vaid läbipõimituna koos oma ülestõusmist ootava loodu(se)ga. 

See on ka põhjus, miks loodu kaitsmise päevaks on kuulutatud just 1. september, mille näol oli Bütsantsis tegemist maailma loomise daatumiga, ning mis samal ajal tähistab idakirikus ka kirikuaasta algust. See, et need kaks sündmust on asetatud ühele ja samale kuupäevale, pole juhus, vaid iidne kristlik arusaam, mille alusel pole vahet liturgilisel elul ja sündmustel, millega tähistame loodu päästet. 

Tihti arvatakse ka ekslikult, et kristlik ülestõusmine on materiaalset ja languses olevat loodut põlgav, mistõttu jäetakse eshatoloogilises tulevase ajastu perspektiivis nii kui nii see maailm maha. Mis me sellest maailmast ikka hoolime, kui Jumal annab meile täiesti uue taeva ja maa? Antud vaade on aga kahjuks manilusest, gnostitsistlikust dualismist läbi imbunud väärõpetuslik tõlgendus, mis ei mõista, et loodud maailm pole mõeldud kaduma, vaid uuenema. Kuigi kogu loodu on pattulanguses allutatud kaduvusele ja saab sellest ka osa, ei hävine ta Jumala ettehoolduses siiski täielikult, vaid muudetakse (kr metamorphosis) uueks ning kadumatuks (1Kr 15:44, 51–54, Hb 1:12, 2Pt 3:13). Eeskujuks meile on siin Jeesus Kristus, kes ei hävitanud ülestõusmises oma ihu ära ega asendanud seda mingi muu ihuga, vaid uuendas seda sama rikutud vana inimkonna ihu ning muutis selle rikkumatuks ülestõusmise ihuks (Lk 24:39, Ap 2:31). Sama uuenduse ja muutuse osaliseks on Kristus kutsunud saama aga ka kogu langenud loodu. 

Inimene, kes on selles osas rüvetav, oma ekspluateerivat käitumist õigustav, ükskõikne ja ülbe, ei ole veel aru saanud talle Jumala poolt antud vastutusest olla Tema asemel loodu eest hoolitsev majandaja ja seega pole arusaanud ka Looja tahtest, mis kutsub kogu langenud loodut pääsemisele. Kristlik ökoloogia ehk loodu eest hoolitsemine pole seega midagi rohkemat ega vähemat kui Kristuse lunastava majapidamise eeskuju järgimine ja selle ellurakendamine.

Samal ajal aga ei tohi unustada, et õigeusu kristlik lähenemine, mis austab inimese vabadust ja vaba tahet, ei saa ega tohi kedagi kunagi sundida. Tugev survestamine ja valed meetodid võivad aga paljud hoopistükkis taolise positiivse kristliku mõtteviisi vastasteks muuta. Ehk teisisõnu, antud mõttelaadi propageerimine käib kirikus ikka peamiselt kannatlikkuse, eeskuju ja armastuse vaimus. 

Heaks praktiliseks näiteks, kus ökoloogiline eluviis kasvab loomulikult välja kristlikust palvest ja askeesist, oleks just Saaremaa Reomäe nunnaklooster (skiita), mis koos oma emakloostriga Kreekas on suurepäraseks eeskujuks loodussäästliku ja ökoloogilise majandamise ning tootmise vallas. 

Sellega seoses tahaksingi ma rõhutada idakristliku ökoloogia ühte olulisemat alustala, milleks on askees. Ehk teisisõnu palvest ja Kristuse osadusest kantud eluviisi, kus inimene muudab pidevas meeleparanduses (kr. metanoia) oma mõttelaadi ning piirab pattulanguse tagajärjel tekkinud aina kasvavat iha ja õigustust tarbida ja ekspluateerida enda ümbritsevat. Kiriklikus askeesis olulisel kohal olev paastumise praktika saab huvitaval kombel olulisuse ka idakristlikus loodushoius, mis peale üldise tarbimise ja enese ihade rahuldamise piiramise, vähendab ka meie koormust loodusele ja lihatarbimisele. On ju teaduslikud uuringud välja toonud, et väga suur osa atmosfääri paisatavast ja kliimasoojenemist põhjustavast süsihappegaasist tuleb just massiivsetest loomafarmidest, mis peavad rahuldama inimkonna aina kasvavat liha tarbimist.

Kuid peale kõige muu on kristlaste mure ökoloogilise olukorra pärast ka hea võimalus praktiliseks oikumeeniliseks koostööks kristlike konfessioonide endi vahel. Võib julgelt väita, et ökoloogilised teemad ning ühine mure loodu olukorra pärast on kristlasi aina rohkem koostöös ja mõttelaadis kokku toomas. Samuti on aga tegemist ka hea noorte-ja misjonitöö võimalusega. Suuresti noorem ilmalikustunud põlvkond, mis aina rohkem huvitub rohelisest mõttelaadist, võib tänu taolisele ühisosale leida ka rohkem teed kirikusse. Tean isiklikult erinevaid kogudusi ja kloostreid, kus tänu ökoloogilistele tegevusprogrammidele, on paljud ilmalikustunud noored leidnud tee tagasi kiriku juurde. Huvitaval kombel on antud teemast saanud ka kokkutulemise ja koostöö koht kiriku ja teadlaste vahel. Ühelt poolt vajab kirik siin Jumala kingitud loodu paremaks hoidmiseks kindlasti teadlaste abi, kellelt küsitakse nõu loodushoiu efektiivsete meetodite osas, aga saadakse teada ka meie looduse täpse tervisliku seisundi ja prognooside kohta. Teadlased on aga aina rohkem aru saamas, et puhtalt tehnoloogiaga me antud kriisi ei suuda lõpetada, vaja on ka inimkonna vaimse meelelaadi ja suhtumise muutumist loodusse. 

Kokkuvõtteks võib välja tuua, et kutse aktiivsemaks tegutsemiseks kristliku ökoloogia vallas pole kindlasti lihtsalt ühe uue moodsa vooluga kaasminemine. Vastupidi, tegemist on iidse kutsega mõista seda algset ülesannet, teekonda ja vastutust, mille Jumal andis maailma loomisega vanale Aadamale, kuid mis realiseeriti alles uues Aadamas (Kristuses) ja mida oleme kutsutud realiseerima kõik tema Vaimu poolt juhitud Kirikus: anda heaperemeheliku majandamisega (ökonoomina) ning hoolitsetult (ökoloogina) kogu loodu tänupalves (euharistias) tagasi Loojale pühitseda ja kirgastada.

“Toome Sulle Sinu oma Sinu omast kõige pärast ja kõigi eest.” (Püha Johannes Kuldsuu liturgia) 

Tauri Tölpt

EAÕK Teoloogilise Instituudi juhataja

^[1] Lynn White, The Historical Roots of Our Ecological Crisis, 1967: 1207.

^[2] Maximi Confessoris, Questiones ad Thalassium; Ambiguorum Liber.

^[3] D. Munteanu, Cosmic Liturgy: The theological Dignity of Creation as a Basis of an Orthodox Ecotheology, in: International Journal of Public Theology 4 (2010) 332–344