Metropoliit Stefanuse kõne abipiiskop Damaskinose pühitsemisel

Mu armas vend Kristuses, Haapsalu abipiiskop Damaskinos!

Me oleme täna siin, et jagada koos Sinuga seda helget ja erakordset hetke, mil Sind pühitsetakse piiskopiks. Pühitsuse käigus kõlavad need Issanda sõnad, mis on kustumatult raiutud püha apostel Johannese evangeeliumisse (Jh 15,16): „Teie ei valinud mind, mina valisin teid“. Jumal, kes on piiritu armastus, kutsub Sind astuma Tema püha Ema Neitsi Maarja eeskujul sammu selle suure jah-sõna poole, et anda ennast täielikult Päästja Jeesuse teenistusse. Teenistusse, mis tänapäeval tundub inimestele hullumeelsusena. Kahtlemata ongi see hullumeelsus, kuid selline, mille kohta püha Paulus ütleb oma esimeses kirjas Korintlastele (1,21-25), et see on „Jumala tarkus“.

Tänasest oled Sa püha Kiriku piiskop, sest Püha Vaim tuleb maha siin jumalikul liturgial. Isa Sergei Bulgakov ütleb, et kirik ei ole asutus, see on uus elu Kristusega ja Kristuses. Olivier Clement lisab, et kirik on avaus, mille lõi võidutsev rist ning läbi selle avause voolab lakkamatult ülestõusmise valguses Kolmainu armastus.

Kartaago püha Kiprian tuletab meile meelde, et „inimese jaoks ei saa Jumal olla Isaks, kui Kirik pole tema Ema“. Nimelt selles lasub nüüdsest Sinu diakoonia, Sinu teenimisamet, sest just sellise tunnistuse kaudu saad Sa anda mõtte oma elule ning samuti nende elule, kes Sulle tulevikus usaldatakse. Sinu vastutus piiskopina on üheaegselt nii sakramentaalne kui ka hingekarjaslik.

Paljud asjad meie tänapäeva maailmas on tingitud inimeste viletsusest, nii ainelisest kui ka vaimsest viletsusest, sest inimesed on pöördunud igasuguste tühiste asjade poole, mitte selle poole, mis on hädavajalik. Maailm, isegi kui ta seda ise ei tea, ning isegi kui ta ei taha teada, ei saa olla olemas ilma Jumalata; meie inimkonnal ei ole tulevikku, kui tema pilk pole järjepidevalt suunatud jumalariigi tegelikkuse poole, mis oodates oma tulemise aega on siin maa peal ometi juba idanemas. Seepärast polegi Sinu sakramentaalsel ega hingekarjaslikul teenimistööl muud olemisalust kui armulaua pühitsemine, tunnistuseandmine ja kindel veendumus jumaliku Ülestõusnu piiritust armastusest inimese vastu.

Ole ka hea karjane: õrn ja alandliku südamega, kannatlik ja tähelepanelik, et meeleheide ja ahastus ei haaraks neid südameid, kes usaldavad ennast Sinu hoolde, eriti kui nad on milleski eksiteele sattunud. Võta enda omaks need Issanda sõnad, mis me leiame Ilmutusraamatust (3,20): „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. 

Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“. Jah, muuda enda omaks need sõnad, et iga inimene, kes Sinu poole pöördub, leiaks oma olemasolule mõtte.

Ja nüüd midagi, mis puudutab Sind isiklikult: ära kunagi unusta, et ainus Sulle antud võim on märterlus.

Mu armas vend Kristuses!

Mõne hetke pärast, kui ma loen püha vormeli piiskopisaua kätteandmise kohta, teen ma Sinust vana ja ajaloolise Haapsalu istme piiskopi. Kiida Jumalat selle eest, hoia alati kõiges selget pead, säilita lootust, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ühesõnaga, ole kõigi jaoks olemas kui inimene, kes jagab Jumala piiritut armastust.

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Pärnus 12. jaanuaril 2025