METROPOLIIT STEFANUSE KÕNE EAÕK TÄISKOGUL 2019

Pühitsetud Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander,

väga austatud vaimulikud: meie preestrid ja diakonid,

kallid õed meie pühast skiitast Saaremaal,

kallid arhondid ning auväärsed külalised,

armsad vennad ja õed Kristuses, meie koguduste esindajad sellel täiskogul!

Sellest on juba kakskümmend aastat, mil juunis 1999 toimus siin samas meie taastatud kiriku esimene Täiskogu. Mul seisab alati meeles sellest ajaloolisest täiskogust osalejate rõõm ja uhkus, nii nagu ka nende entusiasm selle uue alguse puhul pärast kõiki neid vaikuseaastaid.

Kakskümmend aastat, mille jooksul te kõik olete töötanud Jumala auks ning mille jooksul te olete üles ehitanud kogudusi ning kokku kogunud omasid, kes on soovinud taas leida oma vaimse kodu, mis on nii haavatud ja nii proovile pandud – meie Eesti püha õigeusu kiriku.

Aeg on kiiresti möödunud oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, oma edulugude ning proovilepanekutega; kõige keerulisemad oli aastad 2016-2018. Kas me tahame tunnistada või mitte, aga ma tean, et see on jätnud meie kiriku teadvusse sügavale maetud jälgi. Andku taevas, et need jäljed ei tuleks tulevikus ühel või teisel moel pinnale koos kõige selle halvaga, mida nad võivad oma teel tekitada või isegi oma hävitava mõjuga. Muud midagi siin lisada pole. Jätkem kõik see usus Kõigekõrgema kätesse. Nagu Talle tavaks, üllatab Ta meid oma armastuse ja huumoriga, et meie saaksime edasi minna vaatamata kogu oma viletusele ja argusele. Selles olen sügavalt veendunud.

Kuid esiteks pöördugem meie kõige olulisema mure juurde: me peame mõistma oma osa ja ülesannet oma lähedaste jaoks perekonnas ning kaasinimeste jaoks kogudustes ja Eesti ühiskonnas laiemalt.

Kirik, mis pole avatud oma ülesandele, misjonitööle, on varem või hiljem unustusse määratud. Kuid selleks, et olla misjonär, tuleb toetuda paindlikult ja veendunult kolmele kõige olulisemale sambale: nendeks on usk, armastus Jumala ja ligimese vastu ning soov alati teistega osaduses olla.

Usk on isiklik ning kogukondlik vastus Jumala kutsele, mille Ta saadab meile oma halastuses ja armastuses inimsoo vastu tingimusel, et meie palume Teda siiralt ning püsivalt. See on vastus, mis on lahutamatu osa kirikust ning mis nõuab suurt vaimset pühendumust ja tööd, rohket palvetamist ning isekusest vabanemist.

Kõikidel liikmetel, nii vaimulikel kui ka ilmikel, kes kuuluvad kas meie kirikuvalitsusse või koguduste juhatusse, on kohustus teha oma tööd innukalt, samuti nagu neil, kes juhivad meie noorteliitu või muid meie erinevaid ühinguid.

Kui meie kohustus on hallata ning juhtida koguduste vara, siis siin pole mingit kohta või ruumi isiklikele huvidele, olgu tegemist siis preestri või ilmikliikmega.

Lasta end vabalt ning palavalt Kristusest haarata, elada innukalt Kristuses, tunnistada kirglikult Kristust – selline peaks olema meie tunnistus kõikjal, kust iganes me ennast leiame ning sõna võtame. Just see ongi see, mida maailm meilt ootab. Just see ongi see, mida kõik, kes meid jälgivad ning vaatavad, meilt loodavad. Just see ongi see ning üksnes see, mida meie kallid kaasmaalased, eestlased, meilt nõuavad.

Ning mis on väärt kõik kaunid jutlused, vägevad plaanid, ilusad sõnad, kui meie tegevuste keskmes ei ole Kristust ning kui Ta ei ole meie ainus eesmärk, meie esmane soov, meie täielik pühendumus?

Meile meeldib lugeda evangeeliumit ja suurte vaimulike isade kauneid tekste, kuid kas me tegelikult elame nende järgi oma igapäevaelus? Meile meeldivad kaunid jumalateenistused, kuid milline on nende väärtus meile? Üks lohutust pakkuv rituaal või elu Kristuses? Mis tingimustel ning mida tähendavad meie jaoks andestus, pattude pihtimine, osasaamine Kristuse ihust ja verest? Kas iga sõna mida me lausume, iga liigutus, mida me teeme, on peegeldus Jeesuse õpetusest? Kui jah, siis on meie usk  tõeline ja Jumalale meelepärane. Kui ei, siis miks oleme üllatunud, kui maailm meile selja keerab ning oma pilgu mujale pöörab?

Meie usu isad ütlevad: selleks, et teisi armastada tuleb kõigepealt armastada Jumalat. Ei raha, võimu ega muid ahvatlevaid võlusid, mida maailm meile pakub ning mis on juba ette hukule määratud meelepetted. Kõige loomulikum armastus Jumala vastu on nagu lapse armastus oma vanemate vastu: see on ehe ning sundimatu. Meie Taevane Isa annab meile kõik ülejäänu, Tema, kes teab meie tõelisi vajadusi ning kuulab meid ja arvestab alati meiega.

Suur oht, mis meid praeguses Euroopas kahjuks varitseb, on marurahvuslus, mis sulgeb inimesi nende enesekesksusse. Selle asemel, et pakkuda Euroopale ühte suurt inimlikku perekonda, jätavad mõned meie Euroopa juhtidest mulje, et pigem oleks vaja ehitada müüre rahvaste vahele. Seda kõike selleks, et hõlpsamini riike sulguma sundida, ise samal ajal kõigest sellest kasu saades. Kõige olulisem kasu peaks olema vabadus, aga, et seda teistega jagada… mitte mingil juhul!

Loomulikult tuleb kõike juurutada realistlikult ning vastavuses riigi võimekusega vastu võtta ning lõimida tulijaid nii, et kõik võiksid elada rahus ja õitsengus. Aga mitte kõiki kõrvale heita ja mitte soovida millestki midagi kuulda ega arvesse võtta teiste veendumusi.

Inimkonna ajaloos on alati olnud põgenikke, pagulasi ning võõramaalasi, kes otsivad teistest riikidest abi. Ärgem unustagem, et ligi pool sajandit tagasi pidid meie enda vanavanemad ja vanemad koos tervete peredega kannatama paguluse raskusi ning oma esivanemate maade kaotust ning oma varade hävitamist. Kuid nende õnneks võeti nad lahkesti vastu teistesse maadesse, kes pakkusid neile abi, turvalisust, väärikust ning heaolu. Kuidas saaksime pärast kõike seda lubada endale jääda ükskõikseks meie aja tragöödia vastu, kui mehed, naised ning lapsed tulevad meie juurde käed ette sirutatud, et meilt abi paluda? Ning mida öelda selle kohta, kui me heidame kõrvale inimesed, kes tulevad meie juurde heas usus ning usaldades, et pakkuda meile vastutasuks meie abi eest enda oskuseid või toetust? Kas meie südamed on muutunud kõvaks kui kivi, nii et seal pole enam grammikestki inimlikkust? Olgem kordki ausad ning ärgem pöörakem oma pilku kõrvale, et õigustada oma ükskõiksust või solidaarsuse puudumist nende suhtes, keda me nimetame teinekord üleolevalt «võõrasteks». Ometi me teame väga hästi, et mitte ükski rahvus ei ole saanud eile, ega saa ka täna või homme elada kinniste müüride taga, olles täielikult ise endasse sulgunud ning teistele vastu seistes.

 Kõik see külvab õigeusu maailma etnofülentisimi pisikuid, mis on 19. sajandil meie kiriku poolt hukka mõistetud eksiõpetus ning mis soovib allutada evangeeliumit ja selle õpetusi riigi ja rahvuse huvidele. Kahjuks on kõik õigeusu kirikud pidanud maksma lõivu sellele hereesiale.

Meie kirik, olgugi ta nii väike kui on, pole mingi erand: me peame kandma sarnaselt teiste õigeusu kirikutega, kellel on isegi paremad majanduslikud ja inimressursid kui meil, nii kohalikku kui ka rahvusvahelist vastutust. On selge, et oleks väga pretensioonikas meie poolt keelduda abist, mis meile mujalt pakutakse, et tagada meie hingekarjaslikke ja vaimseid vajadusi, meie teoloogilist haridust ning meie õigeusu- siseste ja oikumeeniliste suhete kestmine.

Kui me tahame olla Kristuse sõbrad, siis me peame harjutama evangeelset vastuvõtmist, teistega jagamist ning koos elamist, olgu need siis meie enda kaasmaalased või kustki mujalt tulnud, selleks et korvata kõik meie puudujäägid ning täita väärikalt kõiki oma kohustusi. See ei ole sugugi lihtne. See nõuab ohverdusi ja avarat maailmavaadet, kuid kuidas me  ilma sellise vajaliku ning elulise solidaarsuseta eranditult meie kõigi poolt suudaksime tagada oma kiriku ühtsuse, usaldusväärsuse ning stabiilse tuleviku?

Et olla tugevad peame alati ühte hoidma. Hoidma ühte meie pühas õigeusus, erinevates kirikuasutistes, kiriklikes ettevõtmistes nii oma kogukondades kui ka ühiskonnas üldiselt. Enese eraldamine teistest, tihti isekatel ning üksnes isiklikel põhjustel, on tõsine, vastutustundetu ja laiduväärne rikkumine, mis tekitab kahju  tervele meie kiriku ihule. Olgem hoolikad, et hoida alal ühtsust, armastagem üksteist Kristuses, julgustagem üksteist, aidakem lahkesti üksteist kõigis olukordades, usaldagem Püha Vaimu tegevat armu, sest just nii pakub meie Taevane Isa oma toetust ning alalist abi.

Usk, Kristuse armastus ja armastus Kristuses omavahel ja teiste vastu, ühtsusenõue meie oma kirikus – need on kõige olulisemad eesmärgid, mille poole ma palun teid püüelda ja mida edasi arendada järgnevatel aastatel. Ärgem laskem käsi rüppe. Liikugem edasi rõõmuga ja otsustavalt.

Mu armsad!

Õnnistagu meid Kristus, meie Jumal, täitku Püha Vaim meid oma lõputu armuga, palugu Jumalaema, püha Neitsi Maarja ja kõik meie uusmärtrid alati Jumal-Isa, et Ta annaks meile andeks meie vead ning aitaks meie kirikul suuremaks kasvada ja päästaks meid!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

14. juunil 2019