NELJAS PAASTUNÄDAL: Püha Johannes Redelikirjutaja pühapäev

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Selle suure ja püha paastu neljanda pühapäeva evangeeliumit lugedes leiame midagi väga ajakohast, sest selle kannatava lapse kurva saatuse läbi seletab ta meile väga täpselt meie enda usu suuri küsimusi.

Tuletagem meelde neid fakte: ühe Rooma sajakonnaülema poeg on keeletust vaimust vaevatud. Ta palub Kristuse apostleid, et need aitaksid pojast vaim välja ajada, kuid nagu ta ka Jeesusele ütleb, ei suutnud apostlid seda teha. Jeesus noomib neid valjult nende usuleiguse tõttu. “Uskmatu sugupõlv! Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? (Mk 9, 18-19), ütleb Ta neile. See etteheide puudutab ka meid, sest meiegi oleme „pikaldased uskuma“. Nagu sajakonnaülema poeg, oleme meiegi tihti keeletud ega vasta Jumala kutsele, sest me ei taha seda kuulata.

Me ei tea täpselt, milline võis olla sajakonnaülema usk. Tema ei teadnud Jeesusest seda, mida meie oleme maast-madalast õppinud. Aga tema usk on täis usaldust ja sõnakuulmist. See ei ole lihtsalt tundmus, pigem kogu tema olemise sööst. Ta avab ennast Jeesusele, ta tunneb Temas ära Päästja ja Issanda. “Ma usun, aita mind mu
 uskmatuses!” (Mk 9,24). Kas mitte see paradoksaalne hüüe, millega vaevatud lapse isa Jeesuse poole pöördus, ei sobiks iseloomustama ka meie olukorda? Pärast kõike, miks uskuda? Vastus on meis igaühes eneses: igaüks meist peab leidma need omaenda põhjused uskumiseks, sest need rajad, mis juhatavad meid Kristuseni, on sama erinevad nagu me ka ise oleme.

Uskuda tähendab südame vaikuses vastu võtta ja kuulata. See tähendab ära tunda meie armas Isa, kes meid kutsub. See tähendab imetleda seda Isa kutset, mis juhib meid olematusest olemisse; elada Temas ja Tema jaoks.

“Kõik on
 võimalik sellele, kes usub (Mk 9, 24).” Usk on nõusoleku andmine Jeesusele, sest meie Jumal “usaldab” ja annab ennast meile; ja kui me Talle vastame, siis see ongi usaldus. Usk tähendab ka kuuletumist Tema Sõnale, mis ühendab ennast meiega ning vajutab meile oma pitseri ning mis on meie vastamise viis Jumala tahtele. “Usk tuleb Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10, 14-17). Meie taevane Isa räägib meiega – aga meie? Kas me soovime Teda tõeliselt kuulata (Jh 6,45)? See ongi küsimus: kuidas saada usu läbi Tema ainusündinud Pojas Jeesuses Tema lasteks kuulates nii Isa kui ka Sõna. Usk on ka Püha Vaimu armu rõõmus ja ihaldatud vastuvõtmine; see arm vabastab meid patuorjusest, puhastab ja pühitseb meid Kristuses.

Kui apostlid küsivad Jeesuselt, miks nemad ei suutnud lapsest vaimu välja ajada, siis Ta vastab neile: „See tõug ei lähe välja 
millegi muu kui palvega.” Miks? Usk on elav ja eluandev suhe. Seetõttu võib meie uskmatusele lõpu teha üksnes sõõm valgust, mis võtab endas kokku selle päeva evangeelse sündmuse ja mida Jeesus nimetab palveks. Palve on Jumala kutse vaikuses kuulamine, samal ajal kui usk on selle kutse vaikuses vastuvõtmine. See evangeeliumis kirjeldatud “keeletu vaim” on rüve vaim. Ta ei kõnele, ta tekitab üksnes palju müra, sest Issanda käsul “läks ta lapsest välja kisendades ja teda tugevasti raputades” (Mk 9,26). Ja see on see sama müra, mis ärritab meie südant ja on alati rüve…

Aga palve läbi muutub kõik lihtsaks ja selgeks. Palve on silmitsi seismine Jumalaga. Puhta usuga tehtud palves oleme Jumalas ja Tema on meis.

Puhta usuga tehtud palves olen mina Temas ja Tema minus, ma ei pea Teda mujalt otsima, sest Ta on juba minus. Kõik on lihtne: kui ma lasen Tal ennast leida, siis ma leian Ta ise. Ja ka Tema leiab mind ning kadunud ja keeletu laps nagu ma olen, virgun uuesti oma Isa elus.

Mu armsad!

Palugem Püha Vaimu, et Ta ilmutaks meile Jumala kutse imet, et me tunnistaksime Temalt elu saamist, et me kutsuksime Teda Isaks, et me annaksime end Talle. Et me võiksime viimaks öelda Talle kogu südamest ja kogu olemusega: “Isa, ma usun Sinusse, sest väljaspool Sind ei ole minu jaoks midagi”…

Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

18.03.2018