JUMALAEMA UINUMISEST

Inimese elupäevad mööduvad ruttu, üha kiiremini, mida vanemaks saame. Keegi meist ei pääse sellest vastupandamatust hoovusest, mis hoolimatult viib meid eluvideviku poole, paratamatult kohtuma omaenese surelikkuse tondiga. See on meie kõigi osa siin langenud, patu laastatud maailmas. See ilm, see elu veereb kiiresti haua poole, sest Aadama ja Eeva muistne pattulangemine on katnud ta valu ja surma sünge pilvega. Keegi ei saa sellest surmavarju orust üle ega ümber. Me peame kõik ronima mööda vananemise, haiguste, masenduse ning lõpuks hinge ihust lahkumise teravaid kaljusid. Isegi see, kes jäädes neitsiks tõi ilmale lihaks saanud Jumala Poja, polnud vaba sureliku liha saatusest aja ja surelikkuse käes.

Püha Damaskuse Johannes ütleb oma jutluses Jumalaema uinumise kohta:

„Täna kätketakse eluandev varandus ja armastuse sügavik surematusse surma. Ta läheb sellele vastu ilma hirmuta, sest tema tõi ilmale surma hävitaja. Kas võimegi tema püha ja elavakstegevat lahkumist surmaks nimetada? Sest kuidas võis see, kes tõi kõigile elu, olla surma võimu all? Ent ta allub omaenda Poja seadusele ja pärib muistse Aadama karistuse, sest ka tema Poeg, kes on elu ise, ei keeldunud suremast. Elava Jumala Emana läheb ta surma kaudu Tema juurde.”

Oma vanemas eas oli püha Jumalasünnitaja püha apostel Johannese hoole all. Oli ju Johannes seisnud Maarja kõrval ka sel hirmsal tunnil risti juures, mil mõõk tungis tema hingest läbi. Ainult lapse kaotanud ema võib mõista midagi sellest valust ja ahastusest, mida tema tundis, nähes oma Poega ja Jumalat ristil rippumas, pidamas võitlust elu ja surma vahel, mis muutis kogu maailma. Ja isegi neil kirjeldamatu kannatuse hetkedel mõtles Issand Jeesus oma Emale ja andis ta oma armsa apostli hoole alla: „Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde” (Jh 19:26-27). Püha Johannes täitis seda ülesannet ustavalt ja hoolitses püha Neitsi eest tema elupäevade lõpuni.

Keegi meist ei taha saada vanaks, sest vanadus ei saabu üksi. Pole meeldiv tõdeda, et oleme jõudnud ikka, mil me ei saa enam teha asju, mida oleme harjunud tegema, mida tahame teha ja millest tunneme rõõmu. Kondid valutavad, sooned on haiged, pahatihti on jõu ja elurõõmu asemel valu ja nõrkus. Kogu aeg kummitab hirm pika haiguse ja viletsuse ees, selle ees, et me ei jõua enam ise midagi teha ja saame omastele koormaks. Ja lõpuks peame seisma oma kõige suurema hirmu ja vaenlase, surma enese ees. „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” küsib apostel Paulus ja vastab: „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” (Rm 7:24; 1Kr 15:57). Jumalaema oli esimene, kes sai täiesti tunda seda võitu.

Kiriku pärimus räägib meile Jumalasünnitaja viimastest päevadest, uinumisest surmaunne ja matmisest. Kõige olulisem on, et matustele hilinenud apostel Tooma nõudel lahti tehtud haud oli tühi. Apostlid mõistsid, et Elu Ema oli igavesse ellu äratanud tema Poeg Jeesus Kristus. Jällegi on kohane tuua ära Damaskuse Johannese sõnad:

„Täna võetakse surma kaudu taevasse redel, mille varal Kõigekõrgem maa peale tuli.

Täna tõuseb maa pealt taevasse taevane laud, mis kandis eluleiba.

Selle ees, kelles mehetundmatult asus jumalik tuli, lähevad lahti taevaväravad ja Jumala templi idauksed.

Täna läheb Jumala elav linn maapealsest Jeruusalemmast taevasesse.

See, kelles sigis Jumala ainus Poeg, kogu loodu esmasündinu, asub esmasündinute Kogudusse.

Tõeline ja elav Issanda seaduselaegas võetakse oma Poja rahusse.

Taevaväravad lähevad lahti, et võtta vastu see, kes Jumala vastu võttis, see, kes kasvatades elupuu, tegi tühjaks Eeva sõnakuulmatuse ja Aadama surmahukatuse.”

See, kes tõi ilmale maailma Päästja, on meie lootus, meie vagaduse eeskuju, tõotus meie uuekssaamisest ja tulevastest asjadest. Tema palvetab meie eest Armu aujärje ees, annab meile jõudu ja julgust, kutsub meid meeleparandusele ja südamepuhtusele, et meiegi oleksime õndsad ja näeksime Jumalat.

Uinumispüha kondakis me laulame:

„Haud ja surm ei saanud võimust Jumalasünnitaja üle, kes on palvetes uinumatu ja eestseismises meie kindel lootus, sest tema kui Elu Ema viis elu sisse see, kes tema neitsilikku ihusse oli asunud”.

Me ei tea, milliseid ihulikke ja vaimulikke katsumusi aeg meile võib tuua. Kõik see on armulise Jumala käes, kes „neile, kes Teda armastavad, laseb Ta kõik tulla heaks” (Rm 8:28). Mis ka poleks Jumala tahtmine, leiame julgust ja jõudu kõige pühamas Jumalasünnitajas, kes on „haigete lohutus, nõrkade kaitsja ja vanade tugi”.

Liikudes kõik selle paratamatu kohtumise poole, ajahetke poole, mil astume üle igaviku läve, hoidkem kinni ülestõusmise usust ja lootusest igavesele elule. Pidagem meeles, et nagu apostel Paulus õpetab, on usk „loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõelus” (Hb 11:1). Seepärast rõõmustab meid Maarja uinumine kui ettekuulutus meie oma uuestisünnist.

Püha apostel Peetrus kirjutab: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma” (1Pt 1:3-5).

Lõpuks palume püha Niili sõnadega:

„Seisa, mu avitaja, minu kõrval mu surmatunnil ja ära põlga mind ära. Ma tean, oh Neitsi, et olen süüdi paljudes pattudes ja värisen selle tunni peale mõeldes. Aga sina, mu rõõm, näita, et oled siis mu juures oma halastuses. Palu mulle pääsemist, aita mind, Emand, välja õhuvalla kurjade vaimude käest. Muuda oma valgusega mu kurbus ja vaev rõõmuks ning aita mind kahju saamata mööda pimeduse vürstiriikidest ja valdadest, et jõuda kummardama autrooni ette, kus Kristus, meie Jumal valitseb koos oma igavese Isa ja kõige pühama Vaimuga. Aamen”.

Metropoliit Nikolai järgi