Imeline kalasaak (Lk 5, 1-11)

Sinodaalne liturgia Pärnus 23.09.2018

 

Väga austatud Tartu piiskop Eelija, Pärnu ja Saare piiskop Aleksander ja Kristuselinna piiskop Makarios,

armas koguduserahvas,

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Meie jumalik sinodaalne liturgia kattub seekord päevaga, mil siinsamas Pärnus tehti Eesti õigeusklikele teatavaks Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi otsus anda meie kirikule autonoomia – 23.09.1923. Autonoomia, mis õitses oma esimestel kahekümnel aastal ning see järel langes pea viiekümneks aastaks pimeduseriiki ning mis alates 1996. aastast sündis uuesti ja asus ennast taas ülesse ehitama.

Tänagem alandlikult Jumalat kõigi nende andide eest, mis Ta on meile andnud ja annab ning olgem tänulikud selle eest, et Ta ei lasknud kurjadel jõududel meid alatiseks hävitada. Usaldagem Teda kõiges selles, mida saabuvad ajad meile toovad.

Just seda sama ütleb meile ka kirjasõna, mida just lugesime: enda täielik usaldamine Jeesuse hoolde, et vabaneda kõigist kartustest. Et me kunagi ei unustaks, et koos Temaga on kõik võimalik.

Vaatame, mis siis toimus Genneesaretis: Jeesus rääkis rahvahulgaga, kes oli kogunenud Tema ümber, samal ajal kui kalurid töötasid järvel ning neil polnud aega pöörata tähelepanu Tema jutlusele. Nad pidid aga tõdema, et nende võrgud on lootusetult tühjad. Jeesus palus Peetrust, et too sõuaks oma väikse paadiga kaldast mõned meetrid eemale, et kõik Teda paremini kuuleks: et ka kalurid saaksid osa Tema sõnast.

Kuid Issand ei piirdu üksnes rääkimisega: Ta julgustab Peetrust juhtima paati veelgi kaugemale kaldast. Peetrus vastab Talle, et ta püüdis öö läbi kala, aga ilmaaegu, kuid vaatamata sellele kuulab ta sõna. Jeesus näitab nüüd, mis kõik võib juhtuda, kui Teda täielikult usaldada. Selleks valib Ta olukorra, mis puudutab kõige rohkem Tema esimesi apostleid Peetrust, Jaakobust ja Johannest: nende ameti. Tema, kes Ta on puussepa poeg, annab nõu kogenud kalameestele, kes on väsimusest murdumise äärel, sest on terve öö läbi kasutult vaeva näinud ja ei tea, mida oma võrkudega enam teha. Ma kordan seda, mida ütleb meile Luuka evangeelium: usaldus on vastumürk meeleheitele.

Puussepp või mitte, aga Peetrus on haaratud Jeesuse sõnadest. « Sinu sõna peale lasen ma võrgud vette » (Lk 5,5). Saagiks saab ta väga suure hulga kalu – võrgud hakkasid igalt poolt kärisema ja olid rebenemise äärel. Paadid, mis olid lookas saagi all, pidid peaaegu ümber minema. Jah, ilma Jeesuseta oleksid need võrgud jäänud tühjaks. Jah, ilma Jeesuseta jäävad ka meie enda võrgud lootusetult tühjaks.

Seda kõige olulisemat tõde ei märka me alati oma eluajal. Me rabeleme päevad ja ööd läbi selle asemel, et töötada piisavalt koos Jeesusega. Me ei palveta piisavalt, me jätame hooletusse sakramentidest osavõtmise, me pingutame igas suunas ja ühel päeval tunneme väga valusat tülgastust, mis sisendab meile: ah, milleks, ma rabelen mitte millegi nimel!

Kuid ometi: see, kes on kuulnud Kristuse sõna ja kes pingutab ükskõik mis viisil, et selle järgi teha, nii nagu Peetrus ja Sebedeuse pojad «kes jätsid maha kõik, et Jeesusele järgneda» (Lk 5,11), sellele saab osaks veel suurem tasu, kui ta loota julges – nagu sai tunda Peetrus, kes ei palunud ju nii suurt kalasaaki, et tema võrgud rebeneksid ja paat oleks lookas saagi all.

Õppetund, mida tuleks meeles pidada, on see, et me ei tohi elu raskuste ees käsi rüppe lasta. Me ei tohi otsida kõikvõimalike viise selleks, et saada oma südametunnistuse meeleheitest üle, vaid peame heitma ennast palvesse. Just palve kaudu tuleb Jeesus meie ellu ja vabastab meid meie hirmudest ja kõikidest kurjuse jõududest ning juhib meid oma valgusse.

Alandlik ja enesekindel palve, mis on meie enda usu tunnistus, on ka väetis nii meie hinge kui kiriku põllule. See on täiuslik tee, mis võib meist teha kaasaja apostlid, isegi kui me teame kuivõrd raske on ennast päästa oma «sisemisest minast ». Seda meie ükskõiksuse tõttu, kui mitte öelda meie leiguse tõttu Jumala vastu; samuti seepärast, et me laseme päevast päeva eksitada end kõiksugu tühistest asjadest, mis on vähemal või enamal määral kahjulikud meie hingele ja ihule, selle asemel, et tunda vaid ühtainust vajadust: vajadust ülestõusnud Kristuse järele.

Peetrus ütleb: « Lasen Sinu sõna peale kõik oma võrgud vette »…kõik võrgud !

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Külvakem rohkesti, et me saaksime koristada sama suurt saaki nagu sellel imepärasel kalapüügil, millest jutustab meile apostel Luukas.

Öelgem endale, et Jumal armastab neid, kes annavad rõõmuga.

Vaadakem igaüks endasse, ja küsigem: Mida saaksime oma Issandale anda, sest just meie sisemuses on meie tõeline olemus ja mitte kuskil mujal.

Hoidkem kõigis oma tegemistes ja ettevõtmistes elavana Jumala sõna.

Laskem Jeesusel ennast haarata ja puudutada, et laulda koos Pruudiga Ülemlaulus (3,4): “Keda mu hing armastab, Teda ma hoidsin kinni ega lasknud lahti”. Aamen.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit