Esimene paastunädal (Jh 1, 43-51)

Esimene paastunädal. (Jh 1, 43-51)

20 märts 2016

Suure paastu esimene pühapäev kannab “õigeusu pühapäeva” nime. On ju õige ja sobilik, et “Õigeusu” Kirik tunnistab ilma igasuguse ebamäärasuseta oma usku, et ta kinnitab oma seisukohti ja teeb lahkelt teatavaks, mille ta on oma õpetuses vastu võtnud kui tõepärase ning mille kõrvale heitnud kui eksituse. “Oikumeenilised” mured, mida ta jagab täna teiste kirikutega, ning dialoogid, mida ta peab teiste usklikega, kes ei ole kristlased, ei tähenda oma põhiuskumuste kõrvaleheimist või alahindamist.

Samuti on igati vaja õigeusu põllult välja juurida umbrohud ning mitte rikkuda õigeusu määratlust, kasutades seda sõna võimalike eelarvamuste või muude kõrvalekallete puhul.

See pühapäev on pühendatud pühakujude (ikoonide) austamisele, mis tunnistati II Nikaia kirikukogul 787. aastal õigustatuks vastusena ikonoklastide eksiõpetusele: ikoonid on vahendid, millega pöörduda Jumala või pühakute poole. Tuletame siinkohal meelde, et vaidlus ikoonide teemal pani Bütsantsi impeeriumi rohkem kui sajandiks veritsema ning põlema.

Kirikukogu, kes kohtus aastal 843, nimetas esimese paastunädala pühapäeva ikoonide ennistamise pühaks ning tähtpäevaks. Teised toimunud sinodid on seda otsust heaks kiitnud; eriti tasuks siinkohal välja tuua Blaherna kirikukogu (Konstantinoopol, 1160), mis nimetas seda pühapäeva samuti õigeusu mäletuspäevaks vastukaaluna kõikidele vanadele ja uutele eksiõpetustele. Jeesuse tulemine lihas ja luus moodustab pühakujuaustuse aluse. Lihaks saanud Kristus on algkujutis, kõikide teiste ikoonide prototüüp. See tsitaat paastutrioodist, mille kohaselt “lihaks saanud Poja ees põlvitamine ja mitte tema pühakuju teenimine on meie jaoks au,” väljendab hästi ikoonikultuse sügavat mõtet.

Niisiis, ikooni ei teenita, vaid austatakse sügavalt. Tal on oma väärtus õpetamises selles mõttes, et ta pakub meile mõtisklemiseks näiteid, malle, et innustada meid meie tegevuses. Kuid ikoonil on enam kui üksnes kasvatuslik väärtus. Ikoon, mis on kord juba õnnistatud, muutub pühaks esemeks, Jumala ja inimese kohtumispaigaks. Ta on jumaliku kohaloleku eriline külg. Jumal ise on viimne piir, millele vihjab iga pühakuju, mõnikord ka kaudselt.

Viimaks, ikooni rolli kristlikus vagaduses ei tasu üle hinnata. Mõned saavad ikoonidest abi, teised ei tunne sellist ligitõmmet. Kirik pole kunagi kohustanud oma järgijaid omama ikoone kodus või hoidma neile kohta oma palvetes ja isiklikus vagaduses. Kuid õigeusu järgija, kes eitab avaliku või eraviisilise pühakujude austamise lubatavust, langeb ikonoklastide eksiõpetusse.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Väike nädalamõtisklus

Pliiatsi lugu.

Väike poiss vaatas oma vanaema, kes kirjutas kirja. Äkki ta pöördus vanaema poole: “Vanaema, mida sa kirjutad, kas see puudutab ka mind”?

Vanaema lõpetab kirjutamise ning vastab oma lapselapsele: “Jah, ma kirjutan sulle, kuid kõige olulisemad pole sõnad vaid pliiats, mida ma kasutan ja mida sinagi kasutad, kui sa suuremaks kasutad”.

Väike poiss uuris tähelepanelikult pliiatsit, selles polnud midagi erilist. “Mida sa tahad sellega öelda, vanaema? See pliiats ei erine mitte kuidagi nendest, mida ma olen tavaliselt näinud”.

“See sõltub”, vastas vanaema, “sellest kuidas sa pliiatsit vaatad. Sellel pliiatsil on viis omadust ja kui sul õnnestub need omandada, siis sa muutud inimeseks, kes hakkab elama rahus iseendaga ja oma lähedastega”.

Esimene omadus: Pliiatsit suunab alati käsi. Ta on leiutatud selleks, et võtta ette suuri asju, kuid sa ei tohiks kunagi unustada, et pliiatsit siiski suunab käsi. Samuti juhatab Jumala käsi meid alati vastavalt Tema tahtele.

Teine omadus: aegajalt tuleb kirjutamine katkestada ja kasutada teritajat. Kui pliiatsit teritada, siis sel hetkel ta kannatab, kuid see on vajalik selleks, et muutuda tulemuslikumaks. Samamoodi pead ka sina õppima üle elama kannatuse, kurbuse ja raskuse hetki, sest sinagi muutud seeläbi paremaks.

Kolmas omadus: pliiatsiga kirjutades võid pärast alati kustutuskummi kasutada, et kustutada terve kiri. Selles, kui me parandame elus tehtud vigu, ei ole midagi halba. Kaugel sellest, sest selline tegevus aitab meid jääda õigele teele ning jätkata hiilgavalt oma teekonda.

Neljas omadus: pliiatsi puhul pole kõige olulisem väline puust ümbris, millest ta on valmistatud, vaid süsi, mida ta sisaldab ja kaitseb. Jälgi alati tähelepanelikult seda, mis toimub sinu sisemuses ja hingemaailmas.

Viies omadus: Pliiats jätab alati jälje, mis on tunnistuseks sinu edasiliikumisest. Samamoodi pead sa selgelt mõistma, et see mida sa oma elus ette võtad, jätab kustutamatu jälje. Teisalt püüa teha nii, et iga sinu tegu on tehtud võimalikult vastutustundlikult.“

Tekst ilmus kreeka keeles lehel “Agiritiko vima” 06.03.2016.