Eestimaa pühade pühapäev

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Oleme täna siin, et pühitseda seda traditsioonilist sinodaalset jumalikku liturgiat, mis on pühendatud kõigi Eesti pühakute austamiseks. Ja seda seepärast, et liturgias saab avalikuks armulaua suur salasus, leiva ja veini pühitsemist meie Issand Jeesuse Kristuse ihuks ja vereks. Me peame suunama oma südamed meile antud pühale armulauale ning olema üle lahkarvamustest, mida ikka leidub meie vahel.

“Ärge tehke midagi” kirjutab püha Paulus filiplastele (2, 3-4), “kiusu ega auahnuse pärast, vaid et alandlikkus paneks teid teisi endast ülemaks pidama kui iseennast”. Teisiti öeldes, järgigem Jeesus Kristuse eeskuju, kes tegi ennast kõige vähemaks nii, et keegi ei saa Temalt seda kohta ära võtta. Jeesus on kõigi teener, sest Ta armastab kõiki, sest kõik on Tema jaoks Tema lapsed. Kõikjal, kus inimene ka poleks, valvab Jumal teda. Ta annab inimesele armuanni, mis vastab inimese tegudele ja talle antud ülesannete täitmisele vaatamata ajale, kohale ja kultuurile. Samuti on meil õigus kutsuda Jeesust “meie Päästjaks”, üksnes siis kui see tähendab meie jaoks kõigi inimeste päästjat.

Igal euharistial ehk jumalikul armulaual on meile tasuta antud elav rist, millega iga inimest piiritult armastakse. See võib teha meile haiget, aga igaüks meist, kui ta tahab “elada”, peab maha jätma midagi või kedagi, see tähendab “iseend”, selleks, et anda viimaks elu, olla osaduses, teenida. Jeesus ütleb (Mk 8, 34-35): “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, päästab selle”.

Just nii saab meie püha Kirik kohalolevaks inimeste seas, kes täie alandlikkusega võtavad vastu armulaua salasuse ning on valmis olema üleni “juurdunud armastuses” (Ef 3, 17) ja elama teiste jaoks nii, nagu seda tegi Jeesus. Täpselt nii on teinud meie enda Eesti pühakud, keda Jumal on õnnistanud, sest nad nõustusid andma oma elu Jeesuse nimel nagu Tema meile oma evangeeliumis õpetab. Nad on iseendast lahti öelnud, nad on võtnud oma risti ja järgnenud Kristusele, nad on Püha Vaimu tuleku õnnistatud viljad siin maa peal läbi võitluse, mida nad on pidanud armastusest Kristuse vastu. Tõesti, nad on oma kirikus Püha Vaimu kohaloleku tõelised tunnistajad, “tunnistajate pilv”.

See puudutab sügavalt meid kõiki: meie oleme samuti läbi üheainsa Püha Vaimu ühenduses pühakutega. Sest pühadus on tõeline eesmärk, mille poole me peaksime püüdlema ja mida me peaksime väsimatult otsima kogu oma elu vältel. Just sellepärast on pühakud meie tõelised sõbrad. Nad ei hülga meid kunagi, nad jäävad meie kõrvale ning läbi oma palvete on nad meie eeskostjad Jumala ees. Ühesõnaga, nad on meie ehtsad vennad Kristuses, kes järgnevad meile kõikjale, kaitsevad ning aitavad meid järjepidevalt ja harivad meid Jeesuse vaimsuses tuues meile näiteks omaenda elud.

Kõikjal läbi aegade on inimesed otsinud päästjaid, ravitsejaid. Nad usaldavad neid teatud aja ning seejärel peagi pettuvad, sest kõigil inimestel, isegi kõige vägevamatel, on oma piirid. See paneb mind mõtlema tänapäeva kristlastele, kes on liiga kinni inimestes ja teooriates ning kõikides selle maailma eksitustes ja unustavad, et see on üksnes Kristus, kellest me peaksime kinni hoidma, sest üksnes Temal on igavese elu sõnad.

Pühakud, eriti Eestimaa pühakud, keda me täna hommikul austame, ütlevad meile järjepidevalt seda tõde, millele toetus kogu nende siinse maapealse elu ülesanne: Jumala valguse avastamine ning selle saadud valguse edasikandmine meie ristimisele. Igaüks meist peab kõndima Kristuse valguses ja igaüks meist peab oma elus olema valgus ja tunnistaja kõigile neile inimestele, keda ta kohtab.

Kui me mõtleme nendele pühakutele, kes on praegu Jumala riigis, siis me kujutame endale ette, et selleks, et olla püha, peab tegema midagi erakordset, kuid see pühadus, mis on meile Püha Vaimu poolt antud, ei nõua kindlate asjade tegemist, vaid usust sündinud avatud südant. Püha Pauluse sõnade järgi on selline avatud südamega elamine jõud, usu “voorus”, lootus ja halastus.

Selline südame avamine nõuab ka alandlikkust, mis viib meid Jumala antud halastusele ja armastusele. See on meie enese äratundmine nii, nagu me oleme Issanda silmis, Tema silmis, kes meid armastab, meid ootab ja vastu võtab. Mitte kunagi ei pöördu Issand meist ära meie kannatustes. Vastupidi, Ta võtab need enda peale. Ja vastukaaluks, kui me oleme alandlikud ja mõistame, et me ei suuda armastada kedagi muud kui üksnes Teda, siis armastab Kristus meid ja koos Temaga saame ka armastuse.

Kokkuvõtteks: olla püha, saada pühaks, see toimub läbi armastuse, millega meie Isa täidab Püha Vaimu läbi meie südamed. Kuid seda pidevat vastuvõtlikust on vaja hoida ja tahta. Teisiti öeldes, me ei pea tahtma kõike, vaid lihtsalt Teda, Issand Jeesust. Üksnes ja eranditult Teda!

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänapäeval, mil uus ajastu paraku loob pildi laostumisest ja vägivallast, on oht, et meil pole jõudu pöörata oma pilke samaaegselt Jumala ja maailma poole. Me saame olla tõelised kristlased üksnes Püha Vaimu, nelipühi Vaimu läbi, olla Jumala piiritu armastuse tunnistajad siin maailmas, mis liigub pealtnäha eksituse poole ja mis annab lisaks kurjuse jõududele alla ka kannatustele, hülgamisele ja nõmedusele. Meie maailm on näljas, meie maailmal on janu. Palvetagem nii nagu seda tegid pühakud omal ajal, et Püha Vaimu elavad veed ei kuivaks, et nälga kustutaks elu armulaualeib, mis ei saa kunagi otsa. Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

(Räpina – 18. juuni 2017)