Suur neljapäev

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Nagu juba tavaks saanud, on mul väga suur rõõm olla täna siin teie keskel, et mälestada Kristuse suurt igatsust pidada paasasöömaaega oma jüngritega (Mt 26, 18-19), või õigemini koos meiega täna hommikul. Jah, isegi veel enam koos meiega kui oma kaheteistkümne apostliga, sest täna leiame suure hulga näljaseid, kes seda ehk ise teadmatagi ootavad tõelist paasatalle – Kristust, kes vabastaks neid kõiksugu orjustest, mis vaevavad meie maailma.

Kui tund kätte jõudis (Jh 13,3), istus Jeesus oma jüngritega koos lauda… Kuid sealtpeale tuli see tund alatiseks meie aega, et kiskuda see hetk surmast lahti ning pöörata elu poole. Ja just see tund ühendab meid kõiki alates sellest hetkest iga kord, kui me pühitseme jumalikku liturgiat ning saame armulaual osa Jeesuse pühast ihust ja verest.

«Ma olen südamest igatsenud seda paasat teiega süüa » (Lk 22,15). See pole üksnes paasa, mis eelnes esimesele suurele reedele ega paasa, mida me iga aasta tähistame. Iga hetk võib muutuda paasaks: ühine söömaaeg Jeesusega, kus me saame jumaliku elu osaliseks, mis on antud maailma päästmiseks. Kogu paasa salasus, rist ja ülestõusmine on söömaaeg koos Kristusega, mida me mälestame tänasel jumalikul liturgial.

Issandal oli suur igatsus süüa seda paasat oma lähedastega. Millist paasat? Seda viimast, mida Jeesus tähistas enne oma surma. Paasat, mil Ta paljastab oma jüngritele tõelise paasatalle salasuse. See salasus puudutab kõiki, teid ja mind. Ta kõnetab meid otseselt, sest laua ääres, mis oli kaetud paasa tähistamiseks, soovis Jeesus, et nii teie kui ka mina koguneksime Tema ümber koos jüngritega, et me nagu jüngridki avastaksime lõpuks tõelise paasatalle.

Issanda paasa on alati isiklik, kuid mitte kunagi vaid üksikisiku jaoks. Koht, kus toimus püha õhtusöömaaeg ning mida Jeesus nimetab kreeka keeli katalyma, mis tähendab võõrastetuba (Mk 14,14-15) ehk suurt ruumi, mis on avatud kõigile neile, kes järgnevad Jeesusele. Me oleme kutsutud saama osa sellest sündmusest, teisiti öeldes jumalikust liturgiast, millest me täna siin osa võtame ning mitte olema pelgalt pealtvaataja või kuulaja, vaid «puhas ohvriand» Püha Vaimu väes koos Jeesusega. Olla and, see on üks paasa võtmesõnadest: paasa kui surma ja ülestõusmise sündmus, mida me tähistame ja anname edasi pühal altaril.

See, kes hoiab ennast eemale kõigist neist, kes on olnud juba sajandeid või on tänapäevalgi Päästja jüngrid, hoiab eemale Jeesusest enesest. Tänahommikune liturgia meenutab meile, et me peaksime koos nendega saama osa armulauast samas usus ning samas kiindumuses.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Lubage mul see lühike jutlus lõpetada selle alandliku palvega:

«Issand Jeesus, lase mul saada osa Sinuga Sinu ohvris.

Muuda oma kätes mu elu joogikahjaks Jumalale ja inimestele.

Vala mind oma karikasse kui veini.

Murra mind kui Sinu käes hoitud ja jagatud leiba. Ma olen valmis selleks, et Sina mind murrad.

Uputa oma veres mu patud ja mu iseloom.

Las ma suren iseendale, et saaksin Sinus sündida.

Las ma olen osa Sinu Ihust, anna mind Jumalale. Jaga mind teistele koos Sinu Ihu ja Sinu verega».

Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit