ANDEKSANDMISE PÜHAPÄEV

PIIMAST LOOBUMISE PÜHAPÄEV

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänane pühapäev on viimane suurt paastu ettevalmistav pühapäev. Esmaspäevast algab suure paastu aeg. Tänane päev kannab nimetust „piimast loobumise pühapäev“, sest  alates homsest on meie kirikus tavaks piima, võid ja juustu mitte tarvitada. Käesoleval aastal asume taaskord sellele neljakümne-päevasele teekonnale, mis valmistab meid ette suureks nädalaks ja ülestõusmispühadeks.

Tänane evangeeliumilugemine, mis pärineb püha Matteuse evangeeliumist (Mt 6,14-21), algab õpetusega andeksandmisest: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Mt 6,14-15). Andekandmises seisneb selle pühapäeva keskne mõte.

Kogu järgnev tekst, mida kuulsime, räägib aga paastumisest. Samas paastumist ja andeksandi kirjeldavate ridade tähelepanelikum uurimine näib osutavat sellele, et viimased esimestest sõltuvad.  Seepärast on esimene asi, millest meile täna räägiti ja milles seisneb ka meie eneste pöördumine, just andestus.

Enne kui jätkan, leppigem kokku selles, millest me räägime ja kuidas sellest aru saame: see andeksandmine, mis on meie pöördumise keskmes, et seisne sõnades või tegudes; see andeksandmine on külluslik and, ülim kõigi Püha Vaimu enese andide seas. Lepitajaks on Püha Vaim, osaduse Vaim, kelle andestusest saab kaastunne meie vendade ja õdede vastu, kes on patus ja surmas nagu me isegi. Andeks anda tähendab paluda Jumalat vendade ja õdede eest, kellega meil on raskusi; paluda tungivalt nende pöördumist nagu ka meie eneste oma; paluda Tal pöörata meie südamed Taevase Isa poole. Sest kui me palume oma ligimese eest, saab Püha Vaim tulla meisse, patustesse inimestesse. Seitsekümmend seitse korda, ütleb püha Matteus, peame andestama oma vendadele ja õdedele, et meiegi omakorda võiksime andeks saada.

Evangeeliumil pole midagi ühist filosoofiliste või teoreetiliste õpetussüsteemidega nende jaoks, kes kujutavad endale ette unistuslikke ja teostamatuid maailmu, kus nad loodavad elada õnnelikuna. Kristuse sõnad on „vaim ja elu“ (Jh 6,63). Nad on elu, sest nad on vaim, kuna vaim on see, kes elab ning hingestab ja teeb elavaks maailma. Jumala vaim on see, kes siin maailmas paneb aluse inimesele tema inimlikkuses ja ärgitab teda teistsugusele elule, igavesele elule.

Evangeeliumi lugedes on üks osa asjadest meile mõistetavad ja arusaadavad. Teised seevastu valmistavad meile raskusi ja šokeerivad meid mitte evangeeliumi enda pärast, vaid seepärast, et me ise oma eneste nõrkuste ja piiratuse tõttu, millesse meie mõistus meid on sulgenud, ei ole valmis evangeeliumi õpetust vastu võtma.

Ja samuti sellepärast, et me ei taha nõustuda, et evangeelium on Jumala arm ja tarkus ning selleks, et saada sellest haaratud ja valgustatud, peame esmalt koguma endasse Jumala armu. Üksnes Jumala arm saab aidata meil Jumala sõna mõista, et see teeks enesele meis eluaseme. Andeksandmise ja sallivusega saame minema pühkida ja unustada kurja, mis meile on tehtud. Need mõlemad on mõõt, millega meile enestele viimasel kohtupäeval mõõdetakse. Kui tahad, et Jumal sulle andestaks, anna alustuseks ise oma vennale andeks.  Ilma selleta pole sinu jaoks päästet ega halastust!

Paastuaega võime määratleda kui meie pöördumise jaoks väga olulist aega. Tõeline pöördumine on tagasipöördumine paradiisi; veel enam – tagasipöördumine Taevase Isa juurde. „Seepärast, vaata, meelitan ma sind, viin su kõrbe ja räägin sinu meele järgi“. (Hoosea 2,16)… ja „Sina hüüaksid mind isaks ega taganeks mu järelt.“ (Jeremia 3,19), ütleb Igavene!  Sest paradiis on ennekõike mitte koht, vaid kohalolu.

Teine asi, millest tänane evangeeliumilugemine räägib,  on paastumine. Paastumine on vaimulik askees, vooruslikkuse saavutamise tee ja vahend. Vooruslikkuse all mõtlen ma evangeelset voorust, milleks on pühadus. Kõik pühakud on alustanud paastumisest ja paastu läbi on neile osaks saanud arvukalt taevaseid ande. „Paastumise läbi“, kirjutab püha Basileus, „ on neist saanud jumalariigi kodanikud“.

Mis puudutab toidupaastu, siis selle põhilisi reegleid me teame. Seega arvan, et selles osas pole tarvidust oma ettekujutust pingutada. Samas oleks siiski hea endalt küsida, kuidas igaüks meist teostab seda, milleks erinevatest toiduainetest loobumine meid kohustab? Ma mõtlen, kuidas me jagame nendega, kes kannatavad? Ilma selle jagamiseta, mis laseb armastusel vilja kanda, on paastumine üksnes naeruväärne vägitükk. Seega, kui puudub soov saada vooruslikuks ja saavutada pühadust, milleks siis üldse paastuda?…

Jääb kõige olulisem: kõige tähtsam on paastumine meie kõige suuremast vaimsest hälbest, oma „ mina“ liigsuurenemisest, millest tuleneb meie tõeliselt haiglane vaimne ülekaalulisus.  Täitmatu ja surmav „ego“, mis üritab omastada kõike, mis teda ahvatleb, kuni selleni välja, et kohtleb inimesi kui objekte. Ennekõike peaksime tervenema just sellest liigsuurenenud ja kasuahnest „minast“. Sellepärast ütleb Jeesus meile, et peaksime paastuma salajas, oma südame sügavuses.  Et Jumal laseks meil tõhusamalt õppida seda saladuslikku „mina“-paastu, mis annab elu meile enestele ja teistele.

Salajas on südames! Sellel tasandil peame puhastama oma suhteid kõigega, et, vaatamata omanditundele, lakkaksime olemast köidetud oma viletuse ja patu külge! Peame tingimata sellest viletsusest ja patust vabaks saama, et seista paljastatult Jeesuse Isa ees. Et olla lõpuks tõeline! „Siis“, ütleb Igavene, „hüüaksid sa mind Isaks, ega taganeks mu järelt“. Niipea kui oleme ilma jäänud iseendast, saab Jumalast meie üks ja ainus aare. Ainult niisugune paast puhastab meie südant.

Salajas! Sest tõelisele paastumisele, mis ei ole üksnes toitumise muutmine, meeldib inimeste pilgu eest kõrvale hoida, et olla üksnes isiklik asi, paastuja ja Jumala ülim silmitsi olek, nagu Moosese puhul.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit