Paavo Paul Pihlaku diakoniks pühitsemine

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna oleme siin kokku saanud selleks, et saata meie venda Paul Pihlakut hetkel, mil ta võtab vastu diakoni seisuse meie pühas kirikus. Nagu pühad isad tabavalt ütlevad, on ta nüüdsest kiriku reeglite kohaselt silmad, kõrvad, suu ning käed oma piiskopi ja oma preestri jaoks, kellele ta hingekarjaslikult allub, koguduses, kuhu ta on määratud – see tähendab teie koguduses,.

Seda diakoniks pühitsemist on teie koguduses juba pikka aega väga põhjalikult palves ettevalmistatud. Andku see nüüd meie uue diakoni jaoks kindlust ja elu aluspõhimõtte!

Mu kallis Paul, sa alustad oma elus uut etappi, mis täis tõtt, kuid samas ka väga nõudlik. See on etapp, kuhu suudavad jõuda ainult need, kes kõnnivad Kristuse valguses. Just see valgus kutsub Sind ja Sinu abikaasat – sest ka tema saab osa Sinu pühitsemise salasusest – valgustama oma ligimesi ning jagama kiriku õpetusi teistega nende päästeks.

Selleks, et seda ülesannet täita, pead Sa läbima oma tõelise ligimesearmastuse kooli, sest Sa oled määratud teenima « vennasakramenti » nii nagu püha Johannes Kuldsuu kaunilt väljendab. Armastus, eelkõige Jumala vastu ning seejärel, üksnes seejärel armastus kõikide inimeste vastu. Armastus Jumala vastu on kõige olulisem ning armastus teiste vastu on selle armastuse jätk ning peegeldus.

Tõeline armastus saab olla üksnes suure vaeva vili, mis nõuab palju alandlikkust ja järjepidevat patukahetust. Kui Sa suudad seda järgida, siis oled võimeline õpetama üksnes oma elu eeskujul teisi iga päev saama natukene rohkem osa armastusest, mis tuleb Kristuselt endalt.

Ennekõike ära kunagi unusta, et Kristuse armastust inimeste vastu toidab järjepidevalt Tema alatine andeksandmine ja kindel tugi igas elu olukorras. Just alatine andeksandmine ja kindel tugi on need, millel rajaneb « vennasakrament ». Nad on sinust lahutamatud samamoodi nagu sinu käed sinu kehast. Nad saadavad sind kõikjal. Nad on sinu diakoniteenistuse head ja ustavad kaaslased.

Viimaks, armastus Jumala ja ligimese vastu kõnnib peamiselt palve valgustatud rajal. See armastus ei ole mitte üksnes pattu kahetseva ja palvetava inimese südames, vaid on kohal ka hetkel, kui ristitute kogukond kuulutab ja jagab seda armastust « ühe meele ja ühe südamega » armulauda pühitsedes. Armulauda, mis ainsana on võimeline samaaegselt ühendama lähedaselt altarisakramendi vennasakramendiga, selle teise sakramendiga, mida me tihtipeale isegi ei tunne, kuid mis alati on olemas ning mis meile järjepidevalt kätt ulatab.

Mu kallis Paul!

Mõne hetke pärast teeb Püha Vaim Sinust meie püha kiriku diakoni. Mul on Sulle veel viimane nõuanne: soovin veel kord öelda, et Sinu tõeline teemoon on alaline palve. Ainult seeläbi leiad head juhtnöörid, mis äratavad Sinus soovi tõeliselt armastada. Üksnes palve abil saad Sa mõistma, et Sinu ainus tee paradiisi on enam kui eales varem sinu ligimene. Tee oma südamest alalise palve tempel, kus leidub kohta kõigi jaoks ning istuta sinna iga päev küsimuste seemneid, mida sa küsid Jumalalt kõikide päästeks: kõikide, kes siin maailmas ja universumis elavad ja hingavad.

Kuula nüüd Jumala kutset, mine viivitamatult Tema juurde, Ta ootab Sind!

Aamen.

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Haapsalus 15. septembril 2019

Fotod: Andrus Noorhani