Avaleht/õigeusu õpetus/Leht 3
Postitused sildiga: õigeusu õpetus
-
Abielu õigeusu kirikus
Inimese salasus Võime armastada on jumalanäolisuse pitser inimesel (1Jn 3:1). Käesoleva kirjutise eesmärk ei ole vastata kõigile õigeusu Kirikus abielu salasuse tähenduse ja kasutusega seonduvaile küsimustele või leida lahendust sellega seotud kahtlustele ja ebakindlusele, vaid juhtida meie tähelepanu eelkõige õigeusu Kiriku abielukäsitlusele, abielule kui salasusele (mysterion) ehk siis abielu sellele tahule, millega ei tegele ei […]
-
Seitsme kirikukogu pärand
Õigeusuliste põhilised veendumused: – Jumal sai Inimeseks, et inimene saaks temas Jumalaks. – Kolmainu salasusele vastab inimese kutsumuse salasus. – Inimese süda püüdleb ühinemisele Jumalaga. Nikea-Konstantinoopoli usutunnistus „Me säilitame puhtana Issanda õpetust ja jääme truuks usule, mille ta on meile andnud, hoiame seda puhtana igasugusest määrdumisest ja kidumisest, nagu kuninglikku hüüt ja kallihinnalist mälestust, lisamata […]
-
Inimene on liturgiline olend
Jumalaga on võimalik kooskõlas elada, sest inimene on olemuslikult liturgiline olend. Kui ta osaleb jumalikus elus, toimub tema osadus tohutu liturgilise teenistusena, mis haarab endasse kogu maailma. Kui ei oleks sellist laienemist kõigele loodule, ei saaks inimene armastusest konkreetselt osa saada põhilise liturgilise teo, st palve kaudu. Kuna me ühendame oma elu Jumala eluga, peavad […]
-
Vennad ja kaaslased teenimises „Et maailm usuks” (Jh 17: 21)
Ligimesearmastus tähendab muidugi ka teenimist, tingimusel, et see ei tekita uhkust ega enesega rahulolu. Evangeelne ligimesearmastus agape pole mõeldav vastutuse jagamiseta, kõigi osalemiseta ühises jõupingutuses jumalariigi ja tema õigluse leidmisel, ja see vastab vabaduse alusnõudele. On hea meeles pidada, et Kirik on ühtekuuluv, ent samas eristatud Ihu, kus ainus lubatud jagunemine on tööjaotus. Ei tohi […]
-
Issandamuutmise kesksus õigeusu vaimsuses
Mis on Issandamuutmise tähendus, mis on üks kaheteistkümnest kirikuaasta suurest pühast ja millised on selle tagajärjed maailma elu jaoks? Ma proovin sellele vastust leida, lootes juba ette teie heasoovlikkusele. Mu kõne saab olla vaid kahvatu peegeldus sügavusest, mis peitub selles tohutus salaasjas. Veel enam: selleks et läheneda Issandamuutmise valgusele, tuleb kõigepealt minna üles omaenda Tabori […]
-
Õigeusu kirik ja ühiskondlik diakoonia
Järgmine teema on tihedalt seotud mõistega „ühtsus, ühtekuuluvus”, alustades ühtsusest, mis saab alguse juba meie enese südames. Sest kurjus ja lahkmeel tuleb inimese südamest iga kord, kui süda kaotab sisemise rahu ja ühtsuse (Mt 12:34). Nõue, et meil oleks Jumala jaoks poja süda, ligimese jaoks ema süda ja iseenese jaoks kohtumõistja süda, tuletab meile meelde, […]
-
Õigeusu kirik ja Euroopa
Kiriku kohalolek maailmas – see teema on ühteaegu väga tänapäevane ja väga ammune, sest sellest on juttu juba apostlite tegude raamatu 2. peatükis. Ning ikka ja jälle tõuseb see temaatika uuesti päevakorrale. Meie jaoks on see praegusel ajal seotud Euroopa ülesehitamise dünaamikaga. Vaatamata tänapäevastele ilmingutele ja suundumustele tundub mulle olevat kasulik ja vajalik tõstatada küsimus: […]
-
Ikoon
Ikoon (pühakuju) Ikoon on Jumala tunnetamise ja Temaga ühinemise vahend. Nii et seda ei või määratleda dekoratiivse elemendina ega isegi ainult pühakirja illustratsioonina. Ta on liturgia lahutamatu koostisosa, mis teeb meid ilu kaudu Jumalale ligipääsetavaks. Jumal ei lasknud ennast ainult kuulda, vaid ka näha, Ta võttis endale näo. Kristuse lihakssaamine paneb aluse ikoonile ja ikoon […]
-
Kirikust
Õigeusu kirik kasutab enda kohta lihtsalt nimetust “kirik”, samamoodi, nagu kreeklased vanast ajast peale sõna “kristlane”, mõeldes sellega õigeusulisi. Sellel on loomulik põhjus – ida õigeusukirik on orgaaniliselt seesama kogudus ehk ekleesia, mis sündis Nelipühal Jeruusalemmas Püha Vaimu väljavalamise läbi. See kogudus on paljudes Uues Testamendiski mainitud paikades jäänud samasuguseks kogu ajaloo vältel. Õigeusukirikul ei ole […]
-
Piiskopi roll õigeusu kirikus
Õigeusu Kirikus on piiskopiamet üks neljast põhilisest karismast (armuannist). Kolm ülejäänut on: preester, diakon ja ilmik (vrd. Rooma Hippolütus, Traditio apostolica, kirjutatud Roomas aastatel 202–218 pKr). Kuna piiskop ei ole mitte indiviid, vaid hõlmab endas mitut isikut, olles Kristuse – « hea Karjase » asemik ja Tema võrdkuju (ütles püha Antiookia Ignatius), on selge, et […]
