Püha NIKOLAUS

Mälestuspäev 6.detsember

Püha Nikolaus sündis aastal 280 Patara linnas Väike-Aasias Lüükia maakonnas. Vanemate surres päris ta arvestatava päranduse, mida ta juba noores eas kasutas vaeste abistamiseks. Sellest ajast on säilinud legend sellest, kuidas Nikolaus päästis ühe vaesunud ja raskustes perekonna visates öösel avatud aknast sisse koti kuldrahadega. Pere sai jälle jalad alla, kuid salaja tehtud heategu tuli ilmsiks Nikolause suureks meelepahaks.

Preestriks pühitsemise järel läks Nikolaus Pühale Maale. Ta reisis laevaga ja kohe, kui jõuti avamerele tõusis kõva torm ja laeva ähvardas uppumine. Nikolaus palvetas ja torm vaibus. Ka üks laeval olnud haige paranes imeliselt.

Saabudes Jeruusalemmast tagasi kodumaale tahtis Nikolaus asuda kloostrisse, kuid sai unes ilmutuse, mis käskis tal sellest mõttest loobuda. Hääl ütles:“ See ei ole see põld, kus pead kasvatama mulle vilja. Mine inimeste keskele, et minu Nimi saaks sinus ülistatud.” Nikolaus siirdus elama Mürra linna, kus ta noorest east hoolimata valiti peapiiskopiks. Piiskopina oli ta oma karjale kõiges heaks eeskujuks. Loomult rahumeelne ja sõbralik, oli ta oma alandlikkuses vajadusel ka kindel ning julge.

Orbudele isa, vaestele armuline abistaja, hädas olevatele kaitsja ja abistaja, murelikele Lohutaja. Tema kodu uksed olid alati kõigile avatud. Keiser Liciniuse ajal Nikolaus vangistati nagu ka paljud teised kristlased, kuid ka seal olles julgustas ja kinnitas ta oma kogudust usus. Keiser Konstantinuse võimule tulles Nikolaus vabastati. Varsti pärast seda osales ta esimesel üleilmsel kirikukogul, kus kritiseeris kõvasti Ariuse lahkõpetusi.

Nikolaus tõi kergendust Lüükia näljahädale, olles unes innustanud üht kaupmeest saatma suure lasti vilja. Kord jälle päästis ta kolm süütult surma mõistetut ilmudes hukkamispaika ja tõmmates mõõga timuka käest. Ta ilmus unes keiser Konstantinusele nõudes süütult vangistatute vabastamist. Iseäranis palju aitas Nikolaus oma palvetega merel reisijaid. Tihti juhtus, et Nikolause kujutis ilmus laeval ja torm vaibus hetkega. Püha Nikolaus ei olnud teoloog ega jätnud endast maha käsikirju. Ta innustas oma jutlustes ja kõnedes inimesi pääsemise teele astuma. Veel tugevamini mõjus ta oma elava eeskujuga.

Ta suri 6.detsembril 343.a. ning maeti Mürra kirikusse.

1034.a. vallutasid islamiusulised saratseenid Mürra linna. Viiskümmend aastat hiljem maeti püha Nikolause maised jäänused suure pidulikkusega Itaaliasse Bari linna, kus need praegugi asetsevad.

Püha Nikolaus on üks kõige hinnatumaid ja armastatumaid pühakuid kogu maailmas. Tema kõikehaarav, soojendav ja halastav süda oli valmis abistama igat hädas olijat. Armastust tema vastu  tõestavad rohked pühakojad, mis on pühitsetud tema mälestusele. Samuti need arvukad inimesed, kes on ristimisel saanud endale taevaseks kaitsepühakuks püha Nikolause.

Arvukatel ikoonidel, mis on maalitud tema austuseks on teda kujutatud preestririietes (feloonis) mitte aga sakkoses, nagu seda kasutavad praegused piiskopid. Sakkos, mis oli omal ajal keisri riietus, võeti piiskopi riietusena kasutusele alles hilisemal ajal.

Piiskopi tunnusena kannab Nikolaus ikoonidel omofori.

Püha Nikolaus on armastatud ja austatud pühakuks ka Lääne katoliiklikus ja protestantlikus traditsioonis. Püha eelõhtul (5.dets.) jagab Nikolaus ( Santa Claus ) lastele maiustusi ja teisi väikesi kinke. Hommikul ärgates tõttavad lapsed vaatama, mida neile „lahke Nikolaus“ toonud on.

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ