Püha esimärter Stefanus

Stefanus oli vanim neist seitsmest diakonist, kes olid seatud apostlite poolt ja seetõttu kutsutakse teda ülemdiakoniks.

Ta oli esimeseks märtriks, kes Kristuse nimel kannatas, olles sel ajal 30.aastane.

Ta oli Kristuse eest kannatamise õpetajaks ja hea sõnumi kuulutamise alustalaks, sest enne teda ei olnud keegi oma verd valanud Evangeeliumi nimel.

Pühast Vaimust täidetuna kuulutas püha Stefanus veenvalt ristiusku ja jäi võitjaks juudi kirjatundjatega peetud väitlustel. Selle eest laimasid juudid Stefanit, justkui oleks ta laimanud Jumalat ja Moosest. Sellise süüdistusega toodi ta sünedrioni ja ülempreestri ette. Ta esitas tulise kõne, milles luges ette juudi rahva ajaloo. Samuti paljastas ta julgelt prohvetite tagakiusamised ja nende oodatava Messia, Jeesuse Kristuse mõrvamise. Kõne ajal nägi Stefanus äkitselt taeva avanevat ja Jeesuse Kristuse au sees olevat, seismas Isa paremal käel. Valjuhäälselt kuulutas ta kõigile oma nägemust. Siis ründasid juudid teda, võtsid ta ja tirisid linnast välja, loopides teda kividega. Püha märter aga palvetas oma piinajate eest.

Eemal mäe otsas seisis aga Jumalaema koos püha apostli Johannesega ja palvetas märtri eest. Enne surma palus Stefan: Issand Jeesus, võta vastu mu hing, Issand ära mõista neid hukka. Ja andis oma hinge rõõmsalt Issandale.

Püha esimärter Stefanuse säilmed, mis olid jäetud metsloomadele söödaks võttis salaja kaasa juudi õpetaja Gamalil koos oma poja Abibiga. Nad matsid pühaku ihu oma maatükil asuvasse koopasse. Sealt leiti need imelisel kombel aastal 415 ja viidi pidulikult Jeruusalemma. Mõni aeg hiljem viidi need üle Konstantinoopolisse, kus need asuvad tänini.

Koostanud preester Jüri Ilves