Püha apostel PAULUS

Mälestuspäev 29. juuni

Ristiusu levimine Jeruusalemmas ärritas juute ja nad hakkasid kristlasi taga kiusama. Üks julmematest tagakiusajatest oli Tarsosest pärit olev Sauluse-nimeline mees. Ta õppis Jeruusalemmas ja kuulus ühte variseride usulahku. See usulahk oli tuntud Moosese käsuõpetuse innuka taganõudmise poolest. Lisaks pidasid nad ennast teistest õigemaks. Innukas variserina vihkas Saulus Kristuse õpetust ja tegi kõik, et igati kristlasi taga kiusata. See juhtus umbes neli aastat peale Kristuse taevasseminemist.

Reisides kord Damaskusesse, et otsida sealt kristlasi, sähvatas Sauluse ees ere valgus ja selle poolt pimestatuna langes ta maha. Ta kuulis häält, mis ütles: “Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Saulus küsis:” Isand, kes sa oled,?” “Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.” Sauluse reisikaaslased seisid hämmastunult, sest kuulsid häält, kuid ei näinud kedagi. Valguse poolt pimestatud Saulus talutati Damaskusesse, kus ta veetis kolm päeva paastudes ja palvetades. Imeline muudatus oli toimunud temaga. Ta õppis tundma Kristuse õpetust ja sai tema ustavaks järgijaks.

Ent Damaskuses elas üks jünger, Hananias nimeks, kes sai Issandalt käsu minna Sauluse juurde. Hananias oli esialgu vastu, sest ta teadis, kui palju kurja oli Saulus kristlastele teinud. Issand aga julgustas teda ja ta läks Sauluse juurde, pani oma käed tema pea peale ja ütles: “Saul, vend, Issand on mu läkitanud, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.“ (Ap 9)

Sellest päevast alates hakkas Saulus kuulutama Jeesust kartmata juutide pahameelt. Algul kristlased kartsid teda, sest tema pahategude kuulsus oli kandunud üle kogu Juudamaa. Vähehaaval võtsid jüngrid ta vastu enda hulka.

Saulus liikus ringi erinevates maades muuhulgas koos noormehega, kelle nimi oli Barnabas. Koos ringi liikudes kuulutati rõõmusõnumit. Ükskord purjetasid nad Küprosele, et kuulutada seal Jumala sõna. Saare maavalitsejaks oli Sergius Pauluse nimeline mees, kes tahtis kuulda uut õpetust. Tema kodus oli nõid, Elümas, kes neile vastu pani, püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata. Aga Saulus, täis Püha Vaimu, tegi nõia pimedaks. Saades sellest vaid kinnitust oma usule tunnistas Sergius Kristuse õpetust. Sellest peale hakati Saulust kutsuma Pauluseks.

Paulus tegi koos oma õpilastega palju misjonireise erinevatesse maadesse ja linnadesse. Ta pööras suure hulga uskmatuid ristiusku, kuid sai oma tegutsemise tõttu ka paljude kannatuste osaliseks. Teda peksti ja heideti vanglasse, kuid Jumal aitas teda alati.

Kui Paulus kuningas Agrippa poolt vangistati, saadeti ta koos teiste vangidega Rooma. Rooma kristlased võtsid ta rõõmuga vastu. Roomas oli Pauluse vangipõlv pisut kergem, talle oli antud isegi omaette tuba, kus ta sai kuulutada Jumala sõna neile, kes tahtsid tulla teda kuulama. Kahe aasta pärast Paulus vabastati ja ta läks taas kuulutusreisile.

Umbes aastal 67 tuli Paulus taas Rooma. Uueks keisriks oli saanud julm Nero, kes Pauluse vangistas ja hukkas.

Veidi enne oma lõppu kirjutas Paulus viimase kirja – oma jüngrile Timoteusele, kes oli Efesose piiskop. Selles manitseb ta olema kannatlik, tegema oma tööd täiuslikult, mainides, et tema (Pauluse) aeg on tulnud.

Apostel Paulus on kirjutanud 14 kirja (läkitust) erinevatele kogudustele. Neis annab ta meile usu ja kristliku elu juhiseid.

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ