Püha apostel ja evangelist MARKUS

Mälestuspäev 25.aprill

Evangelist Markus kuulus seitsmekümne jüngri hulka. Ta oli sünnipäraselt juut ja põlvnes Leevi soost.

Markus elas koos apostel Peetrusega Roomas ja kirjutas seal oma evangeeliumi 12 aastat pärast Kristuse taevasse minemist.

Markus kirjeldab evangeeliumis täpselt, kuidas Peetrus salgas Jeesuse, kuid jätab mainimata need juhud, mil avaldub Peetruse armastus Jeesuse vastu. Sellest on järeldatud, et Markus kirjutas evangeeliumi Peetruse juhtnööride järgi, kes alandliku kristlasena pelgas igasugust austust.

Peetrus saatis Markuse kuulutama Jeesuse õpetust mitmetesse linnadesse ja maadesse. Ta asutas kogudusi ja käis mitmeid kordi Egiptuses.

Markust peetakse muuhulgas Aleksandria kiriku rajajaks, mis oli üks olulisemaid kogudusi algkristluse aegadel. Esimene ristitu Aleksandrias oli keegi käsitööline nimega Ananias, kelle Markus oli terveks teinud raskest haigusest. Hiljem asetas Markus ta Aleksandria piiskopiks.

Paganad sundisid Markust Aleksandriast lahkuma. Seejärel läks ta Rooma, kuid  pärast Peetruse surma naasis Aleksandriasse. Seal asutas ta kooli, mis saavutas peagi suure tuntuse. Markus reisis ringi Liibüas ja Küreenes, kuulutades kõikjal Jumala sõna ning ristides inimesi.

Kui apostel Paulus oli toodud vangina Rooma, abistas Markus teda ristiusu kuulutamisel. Oma viimase usulise vägitöö tegi Markus Aleksandrias, kus ta hiljem märtrisurma suri. Markus ehitas mere randa kiriku, kuid egiptlased, kartes kristlaste arvukuse suurenemist, otsustasid evangelisti tappa. Otsuse täideviimiseks valiti paganausu püha. Eelneval päeval kutsus Markus rahvast üles loobuma paganliku püha tähistamisest. Seepeale ründasid paganad kirikut, tirisid apostli õuele, sidusid ta kinni ja viisid vanglasse. Öösel ilmus Markusele ingel ja ilmutas, et tema nimi kirjutatakse elu raamatusse ja mälestus temast ei kustu maa pealt. Siis ilmus Kristus ise Markusele ja ütles: ”Rahu olgu sinuga, minu evangelist!”

Surmamõistmise päeval palvetas ta: “Sinu kätte annan ma oma vaimu!” Nõnda jättis ta oma hinge Issandale. Markus maeti tema ehitatud kirikusse. Hiljem viidi tema pühad säilmed Veneetsiasse ja nende peale ehitati ilus kirik. Veel tänapäeval Itaalias Veneetsias käies saame imetleda seda kaunist ehitist ning kuulsat püha Markuse väljakut, mille ääres kirik asub.

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ