Püha apostel ja evangelist JOHANNES

Mälestuspäev 26.september

Johannes ja tema vend Jaakobus olid Sebedeuse pojad ning ametilt kalamehed. Kui Jeesus kohtas neid Tibeeria järve rannas kalapüügil, kutsus ta nad kaasa. Nad jätsid oma võrgud ja läksid Jeesusega. Neist said ajapikku innukad Jumalasõna kuulutajad.

Iseäranis Johannes armastas Jeesust väga. Pühal õhtusöömaajal ja Jeesuse risti juures oli Johannes Jeesuse kõrval. Johannes võttis Neitsi Maarja oma kotta nagu Jeesus oli seda palunud ja hoolitses tema eest kuni Maarja surmani. Seejärel sõitis Johannes Väike-Aasiasse, kus ta kuulutas Kristuse õpetust ja tegi palju imetegusid.

Kui keiser kuulis Johannese tegevusest, vangistas ta tema ja tõi Rooma. Seal jootis ta Johannesele mürki, kuid see ei mõjunud pühale mehele. Siis käskis keiser teda keeta kuumas õlis, kuid ka see ei teinud talle vähimatki kahju. Selle peale hakkas rahvas hüüdma:” Suur on ristirahva Jumal!” Seda kuuldes saatis keiser Johannese Patmose saarele asumisele.

Saabudes Patmosele sai ta tunda palju õnnetusi ja kiusu. Saare elanikud teenisid kurje vaime ja tegelesid nõidusega. Paljud neist kasutasid seda kurjasti ja saavutasid seega võimu rahva üle. Need nõiad hakkasid Johannest vihkama, sest see paljastas nende valed.

Asumisel olles säilitas Johannes oma jumaliku rahu ja miski ei saanud teda lahutada Kristusest. Johannes tegi seal palju imetegusid ja ristis palju inimesi ristiusku.

Kristus näitas armastatud õpilasele imelise ilmutuse. Ühel pühapäeval nägi Johannes taevalikus nägemuses kristlaste ja kogu maailma tulevikku. Jumalast juhatatuna kirjutas ta nägemusest raamatu, mida tunneme Johannese Ilmutusraamatuna. Oletatavasti on see kirjutatud aastal 94.

Kui kristlaste tagakiusamine oli lõppenud, naasis Johannes Efesosse, kus ta rõõmuga vastu võeti.

Johannes veetis oma elu lõpuaastad Väike-Aasias jätkates seal kuulutamistööd.

Juba nendel aegadel hakkasid mitmed lahkusud koguduseelu eksitama. Siis palusid kristlased Johannest, et ta paneks kirja kogu õpetuse, mida ta oli Kristuselt kuulnud.

Johannes võttis kaasa nooruki nimega Prohhorus ja läks kõrgele mäele. Seal paastus ja palvetas ta kolm päeva. Kolmandal päeval hakkas maa värisema ja tuli hirmus äike. Prohhorus hakkas kartma, kuid Johannes käskis teda üles kirjutada kõik, mida tema räägib. Pühast Vaimust juhatatuna hakkas Johannes kõnelema: ”Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal…”

Johannese evangeelium erineb teistest selle poolest, et see toob esile Kolmainu, lunastuse, Jumala Poja lihakssaamise ja Püha õhtusöömaaja salasused. Sellepärast nimetatakse seda evangeeliumi  vaimseks ja Johannest Teoloogiks (Jumalasõna tundjaks ja õpetajaks). Oletatavasti on Johannese evangeelium kirja pandud aastal 102.

Apostel Johannes elas väga vanaks. Kui ta tundis surmatundi lähenevat, võttis ta kaasa oma õpilased ja lahkus linnast. Ta käskis kaevata haua, andis õpilastele viimased õpetused, õnnistas neid, läks hauda ja andis oma hinge Issandale.

Johannes on kirjutanud lisaks Ilmutusraamatule ja evangeeliumile veel kolm kirja usklikkudele (vt. Uue Testamendi kirjad).

Koostanud preester Jüri Ilves

Kasutatud kirjandus:
Suvanto, K., Pyhät ihmiset- esirukoilijamme, Joensuu, ONL 1998
Kumõš, Vladislav, Tartu uusmärtrid, Tallinn 2001
Kasanko, Aleksanteri, Taivaalliset suojelijamme, Kuopio, OKJ