Püha Apostel Toomas

Püha apostel Toomas oli üks kaheteistkümnest Jeesuse Kristuse õpilasest. Ta sündis Pühal Maal, Iisraelis. Kui Toomas Jeesuse Kristuse imetegusid nägi, hakkas ta Kristusesse uskuma ja Tema järel käima.

Pühas Johannese evangeeliumis on kirja pandud lõik sellest, kuidas Jeesus Kristus räägib oma õpilastele nn viimaseaja kõnes, öeldes: «Teie teate, kuhu mina lähen, ja teie teate teed».
Sellepeale küsis apostel Toomas Temalt: «Issand, meie ei tea, kuhu sina lähed, ja kuidas võime meie teed teada?» Kristus vastab oma õpilastele ja nende läbi ka meile: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi.»
Teine tuntud pühakirjakoht, mis räägib apostel Toomast, jutustab sellest, kuidas Kristus oli surnuist üles tõusnud ja näidanud ennast kõigile apostlitele peale Tooma. Hiljem ütlesid teised apostlid Toomale: «Me nägime Issandat», kuid Toomas ei uskunud ja vastas: «Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!» Kaheksa päeva pärast ilmus Issand oma apostlitele uuesti kui nad olid kõik koos ühes majas ning siis oli ka apostel Toomas nendega. Issand ütles siis Toomale: «Vaata minu käsi ning pane oma sõrm siia, ja siruta oma käsi ja pista see minu külje sisse ja ära ole uskmatu, vaid usklik!» Toomas tundis nüüd suurt häbi oma uskmatu meele pärast ning hüüdis oma südame põhjast: «Minu Issand ja minu Jumal!» Siis ütles Issand temale: «Sa usud, sest sa oled mind näinud, õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad.»
Pärast Issanda taevaminemist ja Püha Vaimu mahatulemist heitsid apostlid liisku, kuhu keegi Kristuse sõna pidi kuulutama minema. Apostel Toomale langes liisk minna Partiasse, Meediasse ja Indiasse. Tal oli kahju teistest apostlitest lahkuda ja minna võõrastesse, tundmatutesse maadesse. Aga Issand ilmus talle ja kinnitas teda. Samal ajal tuli Jeruusalemma keegi kaupmees Habban, kellele üks India kuningas oli käsu andnud leida selline tark meister, kes oskaks Indias kuningale lossi ehitada. Habban pidi selle targa meistrimehe Indiasse kaasa viima. Apostel Toomas sai Habbaniga kokku ja ütles, et tema on selle töö meister ning üsna pea asusid nad India poole teele. Teekonnal peatusid nad ühes linnas, kus peeti kuninglikke pulmi, ning apostel Toomas ja Habban kutsuti ka pulma söömalauda. Püha apostel ei söönud aga midagi ja vaatas kurvastusega paganate rõõmupidu. Seal pulmas oli ka üks juudisoost naisterahvas, kes pulmalisi pillimänguga lõbustas. See naine vaatas võõrast meest Toomast, ja tundes ära, et ta on heebrealane, hakkas äkki laulma: «Juuda rahva Jumal on ainus, kes taeva ja maa on loonud.» Kui apostel Toomas võõral maal oma emakeelt ja õige Jumala austamist kuulis, sai ta väga rõõmsaks ja palus naist seda laulu veel teistki korda laulda. Püha apostel tegi seal pulmas mitu imetegu ja kuulutas kuninga veinikeldri ülemale surma ette. Nähes teda püha mehe olevat, palus kuningas, et apostel noorpaari õnnistaks. Apostel läkski noorpaari juurde majja, õnnistas neid ja jutustas neile kristliku elu õndsusest. On teada, et hiljem said neist tublid kristlased, kes pühendasid ennast Jumalale.
Püha apostel Toomas ja kaupmees Habban jätkasid oma teekonda ning jõudsid viimaks Indiasse kuninga juurde, kes oli lossi ehitamiseks meistrit otsinud. Lossi ehitamise tarbeks said nad kuninga käest raha. Kuid mida tegi apostel Toomas selle rahaga? Ta jagas raha vaestele ja vigastele ning kuulutas ise hoolega jumalasõna. Ta teadis, et võib sel viisil teda kutsunud kuninga tõe poole pöörata. Kui kuningas apostli teost teada sai, laskis ta püha mehe vangitorni heita. Kuid vangipõli ei kestnud apostlile kuigi kaua. Kuninga vend jäi raskelt haigeks ning teda arvati juba surnud olevat. Äkki sai ta aga terveks ja kuulutas, et Jumal oli talle nägemuses näidanud ühte koda, mida püha apostel talle lossi asemel valmistab. Sellest nägemusest liigutatuna palus ta kuningat apostel vabaks lasta. Mõlemad mehed läksid apostel Tooma juurde, heitsid tema jalge ette maha ja palusid enestele ristiusu seadust õpetada. Nad lasksid end ristida ja leidsid oma vaga elu läbi eluasemed taevakodades.
Samal ajal uinus Jeruusalemmas kõigepüham Jumalasünnitaja Neitsi Maarja. Kõigile apostlitele anti tema uinumisest Jumala poolt teada ja kõik peale Tooma viidi imelisel viisil Jeruusalemma Ketsemani aeda. Vaid apostel Toomast ei viidud õigeks ajaks Jeruusalemma, kuid ta jõudis sinna mõnepäevase hilinemisega. Kui ta Jeruusalemma jõudis, oli Jumalaema juba maha maetud. Apostel Toomas soovis aga samuti Jumalaema kõigepuhtamat ihu kummardada. Selle tarvis veeretati hauakivi eest, kuid hauast leiti üksnes surilinad, Jumalasünnitaja ihu seal aga polnud. Sellest said apostlid peagi aru, et surm ja haud ei võinud kõigepühamat Jumalasünnitajat kinni pidada ning et ta oli üles taevasse võetud, kus ta ka apostlitele varsti taevase au sees ilmus.
Pärast seda sündmust läks apostel Toomas tagasi Indiasse ja jätkas seal evangeeliumi kuulutamist. Ühes sealses linnas pööras ta palju inimesi Issanda poole. Viimaste seas oli ka kohaliku kuninga abikaasa Migdonia õetütar. Ka kuningaemand ise ihaldas püha apostli jutlust kuulda. Selleks pani ta enesele lihtsad riided selga ja käis rahva seas apostel Tooma jutlust kuulamas ning hakkas tema sõna uskuma. Sellest ajast alates hakkas ta elama teistsugust elu, jättis maha paganlikud rõõmud ning hakkas armastama paastumist ja palvetamist. Kui kuningas nägi oma abikaasa niisugust ümberpöördumist, laskis ta kutsuda oma abikaasa õe, et too meelitaks ta endisesse ellu tagasi. Kuid ka tema õde Tertsia ei suutnud kuningaemandat ümber veenda ja endise elu poole tagasi pöörata. Juhtus hoopis vastupidi – mõlemad õed kutsusid apostli enese juurde, kuulasid tema õpetust ja lasksid end seejärel ristida. Varsti ristis apostel ka kuninga poja Asani. Siis käskis kuningas apostel Tooma kinni võtta ja teda hirmsasti piinata. Aga Issand vähendas imelisel viisil apostli vaevu ja kinnitas seeläbi uute ristiinimeste usku. Püha apostel pandi tuliseks aetud raudlattidele, kuid imeväel ilmus tuliste raudlattide alla vesi ning jahutas need. Püha apostel tuli viga saamata välja ka tulisest ahjust ning viimaks sulas apostli ees ka paganajumala kuju.
Kuningas vihastas selle peale hirmsasti. Ta käskis apostel Tooma linnast välja viia ja hukata. Kuninga sõdurid võtsid püha apostli ja viisid ta linnast välja. Apostli järel käisid äsjaristitud inimesed, nii kuninga poeg Asan kui ka kuninga nõuandja Sifor. Kui nad hukkamispaika jõudsid, palus apostel Toomas, et tal lubataks veidi aega palvetada. Pärast palvetamist õnnistas ta oma kahte õpilast, seadis Sifori preestriks ja Asani diakoniks. Apostel käskis neid usklike eest hoolt kanda ja igal viisil Jumala püha koguduse laienemise eest hoolitseda. Pärast seda torgati püha apostel Toomas odaga läbi ja püha mees andis oma hinge Jumalale. Apostli järgijad matsid tema ihu pisarsilmil ja palvega maha ning läksid linna tagasi. Sifor ja Asan kinnitasid kõiki vastristituid ja valitsesid targasti Jumala koguduse üle. Suureks abiks olid neile kaks kuningliku pere vaga õde, Migdonia ja tema õde Tertsia. Nende mehed andsid neile viimaks loa oma tahtmise järgi elada ja naised pühendasid end täielikult Jumala teenimisele.
Armuheitmatu kuningas, kes oli püha apostli ära tappa lasknud, pöördus varsti ka ise Kristuse poole. Ta sai usklikuks oma poja imelise tervekssaamise pärast. Kogu sealne kogudus oli rõõmus kuninga ümberpöördumise üle ja palus tema eest Jumalat, et Ta talle tema endised patud andeks annaks.
Püha apostel Tooma ihu viidi hiljem Mesopotaamiasse. Selle koha peal, kuhu ta enne oli maetud, sündisid aga veel kaua aega hiljem tema palvete läbi mitmed imelised asjad.

Teksti on koostanud ja toimetanud diakon Kristoforos Parts ning see on pärit väljaandest „Pühakute elulood“ nr 3, oktoober 2012.