Katehheetiline kõne Püha ja Suure Paastu alguse puhul

Bartolomeus, 

Jumala armust Konstantinoopoli – Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale:

olgu arm ja rahu teiega meie Päästjalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt; meie aga soovime teile õnne, õnnistust ja andeksandmist.

Väga austatud vennad ülemkarjased ja õnnistatud lapsed Issandas!

Kõiki häid andeid jagava Jumala heameele ja armu läbi oleme astumas pühasse ja õnnistatud neljakümnepäevasesse paastu- ja meeleparandusaega. See on aeg täis vaimulikku ärksust ja teekond, mida käime koos Issandaga, kes läheb vastu oma vabatahtlikele kannatustele. Me käime seda teed, et jõuda kummardama Tema helget ülestõusmist ja oleksime ka ise väärilised minema maiste asjade juurest üle sinna, „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud” (1Kr 2:9). 

Vanas kirikus oli suur ja püha paast usuõppijate ristimiseks ettevalmistamise aeg, mis lõppes selle püha talitusega ülestõusmispüha eelõhtul. Ristimisel viitab ka see, et me mõistame ja elame suurt paastu kui erilist meeleparandusaega. Meeleparandust kutsutakse „ristimise meeldetuletamiseks“, „teiseks ristimiseks“, „uue elu leping Jumalaga“ – teisisõnu on meeleparandus ristimise andide taaskogemine ja lubadus Jumalale alustada uut elu. Paastuaja jumalateenistused ja kirikulaulud loovad seoseid usklike vaimuliku võitluse ning Issanda paasa vahel, näidates, kuidas neljakümnepäevane paast on paasarõõmu ettemaitsmine. 

Püha ja suur paast on paras aeg aduda meie usu sügavust ja rikkust kui isiklikku kohtumist Kristusega. Õigesti on rõhutatud, et ristiusk on äärmiselt isikuline olemata üksikisikukeskne. Usklikud kohtuvad Kristusega, tunnistavad ja armastavad Teda, kes on „tõeline ja täiuslik inimene, esimene ja ainuke“ (püha Nikolai Kavasila). Tema ise kutsub kõiki pääsemisele ja kutsub ka iga inimest isiklikult, nõnda, et igaühe vastus oleks alati juurdunud ühises usus, kuid samas ka ainuline. 

Tuletame meelde Pauluse ülevaid sõnu: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:20). Siin ei vastandu „minus“, „mind“ ja „minu eest“ kuidagi „meile“ või „kõigi pääsemisele“.  Vabaduse apostel, kes oli ülimalt tänulik Kristuses uuestisündimise taevaste andide eest, võtab ühise enese omaks, nii et Jumala aegade-eelne Sõna on otsekui saanud inimeseks ja tõusnud üles surnuist tema eest isiklikult. 

Meie kõigi vabaduse kogemus, meie usu kui Kristuse antud vabaduse tõekselamine, on midagi ainulist ja sügavalt isiklikku. See Kristuse kõige tõelisem vabadus väljendub ligimesearmastuses ja tegelikus abis kaasinimesele, nii nagu seda on kirjeldatud tähendamissõnades halastajast samaarlasest (Lk 10:30-37) ja viimsest kohtust (Mt 25:31-46), aga väljendub ka lugupidamises loodu vastu ning hoolitsuses loodu eest ning selle tänusalasuslikus kasutamises. Vabadus Kristuses on oma iseloomult isikuline ja tervikut hõlmav. See vabadus ilmneb iseäranis püha ja suure paastu ajal askeesi ja paastu mõistmise viisis. Kristlik vabadus kui ehtne ja täiuslik olemisviis ei tunne sünget askeetlust, elu ilma armu ja rõõmuta otsekui Kristus poleks tulnudki. Paast pole ka ainult roogadest loobumine, vaid pattudest taganemine, võitlus isekuse vastu, armastav pöördumine iseenese juurest ligimese vajaduste poole ning südame põlemine kogu loodu pärast. Suure paastu kogemus toidab kõikehõlmavat vaimsust. Paast on teekond paasa poole ja „Jumala laste kirkuse vabaduse” (Rm 8:21) ettemaitsmine.

Me palume meie Issandat Jeesust Kristust, et Ta laseks meid käia püha ja suure paastu aeg läbi teekond askeesis, meeleparanduses, püsivuses, palves ja jumalikus vabaduses. Me lõpetame oma vaimuliku isa Halkedoni metropoliidi Melitoni sõnadega, mida ta lausus jumalikul liturgial piimastloobumise pühapäeval 1970. aastal Ateena katedraalis: „Me astume suurde paastu ja meie sügav ootus on ülestõusmise nägemus, ime ja kogemus, mis on õigeusu kiriku ülim kogemus. Kui me liigume selle nägemuse ja kogemuse poole mitte kui need, kes poleks andeks saanud ega andeks andnud, mitte üksnes lihast ja rasvast paastudes, mitte silmakirjalikena, vaid jumalikus vabaduses, vaimus ja tões, tõe vaimus ja vaimu tões.“

Suur ja püha paast 2025. a.

+ Bartolomeus,
Konstantinoopoli patriarh,
teie tuline eestpaluja Jumala ees