Surmast hingedepäeva eel

Eeloleval laupäeval tähistab kristlik kirik üle maailma hingedepäeva. Sellel laupäeval mälestame uinunuid ja palvetame nende eest.

Selleks, et rääkida palvest lahkunute eest ehk hingepalvest, tuleb rääkida surmast. Surm on midagi sellist, millest hoidume mõtlemast ja rääkimast – me justkui kardame seda.

Mis on surm?

Surm on inimese hinge ja keha brutaalne lahutamine. See on midagi väga jõhkrat ja ebaloomulikku. Surm ja kartus ilmub inimese ellu peale Aadama pattulangemist, peale inimese eemaldumist oma Jumalast – oma Loojast, peale inimese ajalikuks saamist (Rm 5:12) (1Ms 3).

Kui me sünnime, siis annavad ema ja isa meile keha, Jumal aga annab meile hinge (1Ms 2:7). Hing ja keha kasvavad ühte ja on teineteisega ülitugevalt seotud. Ainus, mis meie hinge kehast lahutab, on surm.

Inimese langemise tagajärjel on kogu loodu killustunud, ja meie tõetunnetus on ähmastunud, ning meie vaba tahe on looritatud. Me ei taju enam tervikut. Siit tuleb ka meie teadmatus ja hirm surma ees.

Miks on hea ja vajalik mõelda surma peale?

Sest surm on elu kokkuvõte. Surm mõtestab meie elu ja annab väärtuse igale päevale. Surm paneb meid otsima elu mõtet, paneb meid väärtustama aega, mis meile on antud. Ja mis peamine, paneb meid mõtlema, millises olukorras on meie hing, kui me siit ilmast lahkume. Meie elu võib olla kirglik himude rahuldamine aga see võib olla ka kirglik Jumala ja ligimese armastamine – see kõik kujundab meie hinge.

Surmahetkel ei küsita meilt, kui palju me oleme tööd teinud või kui palju on meil vara, isegi järglaste arv ei ole oluline. Küsimus, millele tuleb meil vastust anda on – kui palju me oleme tõeliselt armastanud?

Tõeliselt suudame me armastada ainult Jumala Armus, ja seda me õpime iga päev. Inimese ajalik elu on otsekui ettevalmistus. Ettevalmistus kohtumiseks igavese eluga – tõelise eluga, millest räägib Kristus (Jh 5:24). Kuid elu ei ole igavene iseenesest. Elu on igavene ainult Jumala Armus, temaga osaduses elamises. Me ei saa oma ajalikku elu vaadelda lahus igavesest elust. Selle igavese eluga oleme algust teinud juba praegu ning me kujundame seda iga päev – iga oma mõtte ja teoga.

Paljud pühakud on soovitanud võimalikult tihti meenutada surmahetke, et meie elu oleks elatud nõnda, et oleksime valmis lahkuma igal ajahetkel (Mt 16:24-28). Me ei tea kunagi, millal me sureme. Vana ja haige ootab päästvat surma kui kõige lõppu, noorele ja tervele on äkksurm ootamatu. Kui meie ettevalmistus kohtumiseks surmaga ei ole olnud piisav, siis surmahetkel himustab meie hing endiselt maiseid asju, aga puudub keha, et neid himusid rahuldada – meie hing on segaduses. Selline hingeseisund ei võimalda meil Jumalat ära tunda. Igavene elu on aga see kui me tunneme Jumalat (Jh 17:3).

Just sellepärast me palvetame lahkunute eest, et Jumal leevendaks nende hingesegadust ja kannatust, sest ainult Tema, kes tunneb meie igaühe hingesügavust, suudab aidata nii neid, kes siit elust juba lahkunud kui ka meid.

Ja lõpuks, kui meie elu on haaratud Jumala Armust, ja surm on meie jaoks ainult üleminek, siis ei ole meil midagi karta, sest siis on see meile päästeks, et saatan ei võimutseks langenud inimese üle igavesti.

EAÕK Hiiumaa koguduste preester Aabraham (Tölpt)

Ilmunud ajalehes Hiiu Leht

01.november, 2013