VKJ: Püha Ristija Johannese sündimine
Täna hommikul mälestame me Ristija Johannese sündimist, kes on meie kiriku jaoks erakordselt tähtis pühak.
Teen lühikese kokkuvõte sellest, mida räägib meile temast evangelist Luukas (1,5-25).
Ristija Johannese vanemad, isa Sakarias ja ema Eliisabet olid eakas paar, kellel ei olnud lapsi, kuna Eliisabet oli viljatu. Isa Sakarias oli preester. Kord, kui oli jälle tema kord minna teenistust pidama ning kui ta astus templisse, et viirukit suitsetada, ilmus tema juurde Issanda ingel Kaabriel ning ütles talle: “Sinu naine toob ilmale ühe poja, kellele sa paned nimeks Johannes”. Eliisabet, kes oli sigimatu, tõigi Jumala armu läbi ilmale poja, kelle nimeks sai ingli juhtnööride kohaselt Johannes. Evangelist Luuka järgi (1,66) kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja ütlesid: “Mis saab küll sellest lapsest?”, sest Issanda käsi oli temaga.
Veelgi enam: Johannes, olles veel ise oma ema üsas, hüppas rõõmust, kui püha Neitsi Maarja, kes ise oli juba lapseootel Jumala Sõnast, külastas oma sugulast Eliisabeti ja kuulutas juba enne oma enda sündi meie Jumaliku Päästja Jeesuse tulekut siia maa peale.
Mõningatel ikoonidel on Johannest kujutatud tiibadega. See on sellepärast, et ta asus varajases nooruses kõrbesse, kus ta elas väga kasinat elu, kandes kaamelikarvadest kuube ja niuete ümber nahkvööd ning toitudes rohutirtsudest ja metsmeest. Sellepärast kutsutakse ka teda “kõrbelinnuks”. Samuti öeldakse, et ta õpetused olid kooskõlas tema eluviisiga: üheltpoolt oli ta juutidega nende käitumisest kõneldes karm, teisalt jälle leebe, kui ta kutsus neid üles õigetele tegudele.
Just seal kõrbekuumuses, kus teisedki suured pühakud on raskustega silmitsi seisnud ja küpsemaks saanud, kuulutab Johannes meeleparanduse ristimisest, sest Jumala riik on ligi. Ta ütleb: „Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga” (Mk 1,4-8). Alates sellest hetkest ei peata Johannest enam miski ning ta ei kohku isegi kuningas Heroodese ees, kuigi teadis, et paneb oma elu ohtu. See viiski lõpuks sinnani, et pärast süüdimõistmist raiutakse tal pea maha.
Ja veelgi enam, nagu meie kuulutame tema troparis, ta „kuulutas ka surmavallas ihus ilmunud Jumalat, kes maailma patud ära kannab ja meile suurt armu kingib“
Just seepärast teeb Kristus oma ristimisel Jordani jões selle ainulaadse komplimendi Johannesele: „Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest” (Mt 11,11). Kogu oma maa peal oldud elu ajal ütleb Issand nõnda vaid tema kohta!
Pühakiri ning ka kiriku pärimus on omistanud püha Ristija Johannesele palju erinevaid nimesid. Vanas Testamendis kutsub prohvet Jesaja teda “hüüdjaks hääleks kõrbes”. Neid nimesid on veel mitmeid, näiteks Eelkäija, Sõna hääl, Valguse lamp, koidutäht, kes käib Päikese eel, Peigmehe sõber…”
Mulle endale tundub kõige lähedasem “hüüdja hääl kõrbes”, sest see puudutab kõige otsesemalt meid endeid ning meie südametunnistust.
Lugedes evangeeliumit näeme kahte kirjeldust, mis puudutab Johannese jutlustamisi kõrbes: Matteuse 3,1 järgi kuulutas Johannes Juuda kõrbes ning Luuka evangeeliumi järgi (3,3) tegutses Johannes “Jordani aladel”.
Kumb on õigem? Osade jaoks on tõenäolisem, et kõrb puudutas ka Jordani alasid. Seega Johannes kas läks Jordanisse kõrbest, kus ta elas (Matteuse evangeeliumi järgi) või pärast Jordanis jutlustamist, pöördus ta kõrbe, mis ümbritses Jordanit (Luuka evangeeliumi järgi).
Kuid Athose püha Nikodeemuse jaoks on see tõlgendus veelgi peenekoelisem. Nikodeemus leiab, et nähtava kõrbe kõrval on olemas veel üks teine kõrb, mida Johannes tahab oma häälega puudutada. See asub inimeste südames, olenemata sellest, kes nad on või kust nad tulevad. Teisiti öeldes, Johannes hüüab inimeste sisemises kõrbes, sest ei ole olemas kurvemat kõrbe kui tühermaa inimeste sees, kes ei soovi kuulata, kes küll vaatavad, kuid ei soovi näha… Ei ole pimedamaid inimesi, kui need, kes ei soovi näha.
Just seepärast on püha Ristija Johannes meile, kristlastele, justnagu leegitsev tuli, millest me mööda ei saa. Sest vastupidiselt teistele prohvetitele Vanas Testamendist, kes pidid kasutama oma otsekui pikksilma selleks, et näha Messiat kaugelt tulemas, nägi Johannes Teda omaenda silmadega. Ta nägi Teda enda kõrval, Jordani jõe kaldal ja ta rääkis Temast teistele hüüdes: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” (Jh 1,29).
Johannes elas kõrbes, kuid kõrb ei ole tühi. Kõrb sünnitab pühakuid. Johannes on nii Kristuse kui ka lihasuretajate eelkäija. Kõrb oli tema meelispaik, kus ta elas “üksinduses kuni päevani, mil ta astus Iisraeli ette” (Lk 1,80). Ta armastas oma kõrbe palavalt, sest ta polnud seal kunagi üksi, vaid tema kaaslaseks oli Jumal Ise, kellega ta sai katkematult vestelda. Püha Grigoori Palamas ütleb sellise eluviisi kohta: “Inimene elab ainult Jumalast, näeb ainult Jumalat ning muudab Jumala õrnuse oma kõige tavalisemaks hüveks”.
Kuid ta ei jäänud kõrbesse alatiseks. Saabus hetk, mil ta pidi sealt lahkuma, järgides Kristuse eeskuju, kes samuti laskus alla taevavallast, et elada meie hulgas. Ikka on nii, et inimühiskond laseb endasse imbuda sellel kõrbel, kus puudub armastus ja vagadus. Siis ongi käes õige hetk erakutele, kes tulevad taas linnadesse, et seal jagada armastust ja vagadust…
Selline ongi meie ühiskond täna: Igatpidi täis küll inimeste toimetusi, kuid ometi täielik tühermaa.
Üksnes pühakud, kelle seas esimesena paistab Ristija Johannese pea, on võimelised meie maale uuesti elu andma, ehitades uuesti üles ühiskonna. Kui lilled meie aias närbuvad, siis lilled, mis kasvavad kõrbes, pingutavad järjepidevalt, et oma lõhna jagada. Johannes lahkus kõrbest, et leida oma koht ühiskonnas, et temast saaks “tõelise pöördumise revolutsiooni sõnumitooja”. Selle tulemusena ei ole ta üksnes erakute ja lihasuretajate eelkäija, vaid ta on ka meie maailma evangeeliumi-töötegijate eelkäija, ta oli seda eile, on seda täna ja on ka homme. Ühesõnaga, ta oli ja jääb alati meie eelkäijaks!
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Johannes on väga suur prohvet, kõige tähtsam prohvet… ja meie oleme temaga võrreldes nii väikesed… kuid siiski võime ka meie suureks saada: juhul, kui me oleme Kristuse salasuse ustavad teenrid; juhul kui me oleme oma aja tõelised prohvetid, juhul kui me teeme endast olenevalt kõik selleks, et Kuningriigi tee oleks kõigile ligipääsetav. Just seepärast usaldas Jumal meile selle maa, mille Ta ise lõi, et me muudaks tee, mis viib Tema Kuningriiki, eranditult kõigile kättesaadavaks. See on ainulaadne ja valgust täis tee, mis viib meid Kristuse, meie Päästja juurde, kes on surnuist üles tõusnud. Aamen!
+Stefanus,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Meeksi, 6. juuli 2018
