Uue kirikuaasta künnisel

“Oh alguseta Sõna ja Poeg, kes Sa oled ühes Püha Vaimuga ja oled samas kõige nähtava ja nähtamatu Looja ja Ehitaja, õnnista selle aasta krooni ja hoia rahus õigeusu rahvast, Jumalasünnitaja ja kõigi pühade palvete pärast.” (1. septembri õhtuteenistusest)

Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus kuulutas mõned aastad tagasi 1. septembril (kuupäeval, mil me juhatame sisse uue kirikuaasta) välja looduse hoidmise ja terviklikkuse aasta. Püha mäe mungad said ülesandeks koostada selleks puhuks liturgilisi tekstid. Selline otsus ajastul, mil me kõik muretseme meie planeedi tuleviku pärast,  väärib kindlasti austust ja tähelepanu.

Püha Paulus oma kirjas roomlastele selgitab, et “Sõna, kelle läbi Jumal on kõik loonud” on kogu tegelikkuse allikas. Tema läbi pole mitte üksnes kõik saanud alguse ja olemasolu, vaid ka oma kindla kuju ja ilu. Imetlusväärsed pildid, mida kosmosejaamad meile enne tähtedevahelisse ruumi kadumist on edastanud, panevad veelkord mõistma, et inimkord ei saa nüüdsest enam kunagi rääkida Maast arvesse võtmata planeedi terviklikkust. Siin ei olegi midagi ebatavalist. Juba loomisloost (1Ms 1,26-31) saame teada, et inimene on ühenduslüli jumaliku ja maise vahel; et kogu universum “laiub tema ees” nagu ilmutus Jumalast. Inimene peab loomingulisel moel mõistma tema jaoks loodut kui Jumala jäävat väljendust. Seepärast sisaldub kreeka kirikuisade järgi looduse tunnetamises ja kaemuses meie kiriku õpetuse üks tahkusid.

Inimene on kogu loodu eest vastutav. Ta on teadlik ja ülistab loodut aru saades, et tegu on Jumalale kuuluva paigaga ja mõtestab seda kui Jumala enda väljendust, mitte ei kasuta loodut pimeda võhiklikkusega oma tahtmise järgi, vaid Issanda ja Looja ülistuseks ja kiituseks. Muide, loomisloo ja psalmide tähelepanelikul lugemisel jõuame järeldusele, et inimeseta ei saa taimedki kasvada, sest inimesesse on nad juurdunud ning et inimene annab loomadele nimed. On tõsi, et inimene on kui peegel, milles maailm on näha, niisamuti kui maailm peegeldab inimene.

Kogu loodul on inimese kaudu lootus saada armu ja ühineda Jumalaga. Samamoodi on aga inimene  maailmakõiksuse jaoks ka läbikukkumise võimalus ja risk, Aadam tõi oma langusega automaatselt kaasa tõelise kosmilise katastroofi. Et viga parandada, oli vaja uut Aadamat; selline on Jumala Poja lihakssaamise sügavam tähendus maailmale – et inimesest saaks uuesti “vaimne, rikkumata ja igavene ning et inimesele Jumala läbi allutatud loodu saaks vabaks, saaks uueks ja koos inimesega taas rikkumatuks” (Püha Siimeon Uus Teoloog). Piiblil on seega täielik õigus tunnistada, et pääste ei ole üksnes individuaalne vaid ka kosmiline.

Tehes 1. septembrist looduse kaemuse püha, rõhutab meie oikumeeniline patriarh fakti, et õigeusu kirikus pole olemas vahet liturgilise kalendri pühadel ja sündmustel, millega tähistame meie või maailma päästet. Sest mis on ühel inimeste ajaloo hetkel Jumala poolt antud, kehtib igavesti ja liturgilise talituse eesmärk on taaselustada seda sündmust aegade lõpuni, kuni teise tulemiseni, mil Kristus tuleb elavate ja surnute üle kohut mõistma.

Kas oleme me nõndasamuti imetluses kogu looduse ees nagu üks vene palverändur ja saame öelda nagu tema: “Kõik, mis mind ümbritses, näis mulle nii kaunis… kõik palvetas, kõik laulis Jumala kiituseks! Nii sain ma aru, mida Philokalia nimetab “loomise käekirja mõistmiseks” ja ma nägin, et on võimalik suhelda Jumala looduga”?

(“ Ühe vene palveränduri jutustused, Neuchâtel-Paris, 1948, lk 48)

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit