Suure paastu neljas pühapäev

Püha Johannes Redelikirjutaja

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Kirik kutsub meid täna tähelepanu pöörama püha Johannes Redelikirjutajale, sest see seitsmendal sajandil elanud kirikuisa tegi oma elus teoks meeleparanduse ideaali, mis meilgi suure paastu ajal peaks silme ees olema.  Püha Johannes Redelikirjutaja on jätnud meile kauni raamatu “Vooruste redel”, mida mööda Jeesus meid oma Isa poole tõmbab. Kogu meie ristiinimese elu seisneb selles ülespoole liikumises.

Tänahommikuses evangeeliumilugemises (Mk 9,16-30) kirjeldab Markus, kuidas Jeesus teeb terveks keeletust vaimust vaevatud poisi, kelle tema isa on Jeesuse ette toonud. Issand ütleb isale: “Kui sa võid (uskuda)! Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (salm 23). Ning isa vastab pisarsilmi: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (salm 24). Raske on leida paremat sõnastust, et väljendada ühtaegu nii usu olemasolu kui selle nõrkust.”

Jeesusel on isast kahju. Ta lepib sellise usuga. Ta teeb poja terveks. Õpilased küsivad Temalt, miks nemad ei suutnud seda kurja vaimu välja ajada ja Ta ütleb neile: “”See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” (salm 29). Samast imeteost rääkides kirjutab Matteus (Mt 17, 23), et Jeesus vastas: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.”

Palve ja paastumisega! … Palve ja paast selle sõna sügavaimas mõttes tähendavad kõige otsustavamat iseenda ära salgamist, hinge viimist usalduse ja alandlikkuse seisundisse, mis ootab kõike Jumala halastuselt, oma tahte allutamist Issanda tahtele, kogu oma olemise andmist Isa kätte.

Seega on paastu ja palve vahel loomulik side. See tähendab, et igasugune vaimulik elu peab põhinema kahel tõelusel: hinge jaoks palvel ja ihu jaoks paastul. Õnneks veel meie päevilgi  saadakse suurepäraselt aru palve vajalikkusest. Aga paastu kasulikkust me enam eriti hästi ei mõista ja sellepärast peame seda teisejärguliseks, kuigi kõikides usundites on paastu peetud üheks põhiliseks vaimuliku elu osaks.

Kolmandast Moose raamatust leiame mõtte, et « kui ma paastun, ei toeta ma mitte üksnes oma ihu, vaid ka hinge ja vaimu ». Olgu öeldud, et paastumine kõigest sellest, mis meie südant killustab, ei tähenda maailma eest põgenemist, vaid enda maailma vaimu eest hoidmist. Ilma selleta ei saa palvetada, sest palvetada tähendab olla Jumalaga kahekesi, iseendast, oma isekast, enesekesksest, surelikust « minast » välja tulla, et minna vastu teistele inimestele nagu teeb meie Jumal. See, mida Jeesus tänasel jumalikul liturgial loetud evangeeliumi kirjakohas ütles, on väga tähtis. Meie asi on anda sellele kõlapind meie seesmise inimese sügavaimas sisemuses.

Armsad vennad ja õed,

Olgem kordki ausad. Muidugi me ihkame olla ühtsed, terviklikud, aga oleme võimetud seda saavutama. Muidugi me püüame, aga siis unustame ning pöördume tagasi oma korralageduse juurde. Korratus aga toob kaasa kannatamatuse, viha, vastuseisu. Tunnistagem siis, et me ei oska palvetada ja tehkem seda rahulikult, alandlikult, usaldavalt. « Jumal annab palve sellele, kes palvetab », ütleb püha Johannes Redelikirjutaja, tingimusel, et laseme Püha Vaimul oma käitumist juhtida. Tema on see, kes õpetab meid „vahet pidamata palvetama“, sest me elame „vahet pidamata“ ainult sel määral, mil määral  me Temas palvetame. Aamen !

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit