Sakkeuse pühapäev, 31.01.2016.

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Mul on väga suur rõõm olla teiega koos sel pühapäeval, mis jutustab meile Sakkeuse pöördumisest.

Kord, kui Jeesus jõudis Jeerikosse, ronis rikas tölnerite ülem, kes oli lühikest kasvu, mooruspuu otsa, et Jeesust paremini näha. Kui meie Päästja teda nägi, siis lausus ta: Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu
 kotta! (Luuka evangeelium 19,5). Öeldud, tehtud: Sakkeus kuuletus Issandale ja tuli puu otsast kiiresti maha, et Jeesust tervitada ning evangeeliumi sõnul võttis Sakkeus Jeesuse rõõmuga vastu. Kõik, kes seda pealt nägid, hakkasid sellepeale nurisema : Tema on patuse mehe juurde 
öömajale läinud! Jeesus aga vastas sellepeale: Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Luuka evangeelium 19, 10). Just nende sõnadega lõppeb see pühapäevane lugemine. Kristuse sünni ja ristimise aeg on lõppenud ning algab järgmine kirikuaasta liturgiline aeg, mis juhatab meid andestuse ja lunastuseni. 

Aga tuleme tagasi evangeeliumi juurde, millest enne juttu oli ja mis jutustab ühe ilusaima loo Jeesuse tulekust meie juurde. Täpsemalt, pöörame tähelepanu sellele, mis on selle kohtumise sisu. Kõigepealt asja välispidisest küljest. Algkeel annab mõista, et Sakkeus polnud mitte lihtsalt veidi lühemat kasvu, vaid suisa kääbus. Seetõttu on tema vaade piiratud, seda enam kui rahvamass piirab tema vaatevälja. Ta peab Jeesust ilmtingimata nägema, tema, keda terve Jeeriko põlgab tema ameti tõttu, sest ta rikastub teiste rõhumise arvelt. Selleks, et korvata oma lühikest kasvu, ta teab, et peab ronima sellest rahvahulgast kõrgemale. Ta kiirustab, ronib mooruspuu otsa, et oma uudishimu rahuldada. Nagu ka meie otsime Jeesust, et teda näha ning mõista. Samuti nagu Sakkeus otsime me puud, mille otsa ronida, istudes oma kõrgel vaatluspostil.

Aga Jeesus ei ole vaatlusobjekt: samuti nagu Sakkeus, otsime me kõrgemat kohta, kust Jeesust näha. Jeesus tõstab esimesena silmad meie poole, nagu ta tõstis oma silmad Sakkeuse poole. Ta tundis Sakkeust nagu ta tunneb meid. Sakkeus otsis tema pilku, samuti teeme seda meie, me otsime teda. Suure prantsuse mõtleja Pascali sõnade kohaselt ütleb Jeesus meile : « Sa ei otsiks mind, kui ma poleks sind juba leidnud ». Jah, ükskõik, mis ka ei juhtuks, me ei ole kadunud, me oleme juba leitud.

Mul oleks teile üks ettepanek: Igaühel meist on ju kodus Jeesuse ikoon. Õppigem, kuidas tema poole palvetada nii, et me oleksime haaratud tema pilgust ning et see haaraks meid endasse ja tungiks meisse. Meil on vaja seda üllatuse kogemust tundmaks, kuidas Jeesus meid armastab, mil viisil ta meid väsimatult otsib ning meie pilku püüda proovib. Jumala pilk äratab meie oma. Pilkude kohtumine vapustab kõike, mis meid muudab, ta süütab meie südamed. See olekski meie jutluse algus : et olla Jeesuse poolt haaratud, peame olema enne tema poolt « üllatatud ».

Alustame Sakkeusest. Jeesus ei suhtu temasse nagu seda teevad teised. Jeesus näeb temas seda, mida teised ei näe : pöördumiseks erakordselt valmis südant. Üht südant, nii nagu ta on, ja mis on valmis olema Jumala poolt haaratud. Võib öelda, et siinjuures evangeelium kiirendab järsult oma rütmi. Sakkeus jookseb ja ronib moorapuu otsa. Jeesus ütleb talle : « Tule kiiresti maha ». Sakkeus tuleb ruttu alla ning hinge tõmbamata teeb selle ootamatu avalduse : Vaata, Issand, poole 
oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi 
välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi. Jeesus vastab talle: Täna on sellele kojale tulnud 
pääste (Luuka 19, 9).

Jumal on kiirem kõigest, mida me suudame ette kujutada. Jumal ei oota, ta tuleb täpsel momendil, vaatamata rahvahulga kibestunud nurinale, mis pole pahatahtlik, aga mis on väga pealiskaudne. See oli rahvamass, mis meenutas hästi paika pandud asjade loetelu: Sakkeus kasutab olukorda ära, Jeesus on aga prohvet. Rahvamass ei oska leida keskteed äärmuste vahel.

Aga Luukas ütleb meile õigesti, et äärmused vaatasid üksteist ja nende pilgud lõhkusid näilisuse. Jeesus arvas :  “Sina, Sakkeus, väärid paremat elu kui see, mida sa praegu elad ». Sakkeus mõtles : «  Sina, Jeesus, muudad kõike põhjalikult ja see tekitab rõõmu ». Ja see tekitaski rõõmu !

Eile Sakkeus, täna meie… Alati on sama kutsumus, kõige olulisem on soov muuta oma südant. Jeesus ütleb meile, et õige muutus on « allatulemine ». See on tõeliselt ülev, kuna meie mõtleme pigem tõusmisele ning võimalikult kiirele kasvamisele. Jumal aga käsib meil alla tulla, sest laskudes leiame tõe ning oma südames saame olla kindlad, et Jumal on meid leidnud. Just see hirmutabki meid kõige rohkem, sest oma valedes ja tõe puudumises me mõtleme eelkõige endale ning soovime, et Jeesus näeks meid nii, nagu meie ennast ise näeme ja nagu näevad meid teised. Kuid vastupidi, ta hõlmab meid seal, kus me oleme ja nii nagu me oleme.

Mõistkem lõpuks, et Jumal räägib meile teisiti. Lasku kiiresti alla, sest ma olen alandlikus ja kahetsevas südames (Psalm 33(34),19 ; 50(51),19). Siit leiame ilmutuse ime : nii kaua, kui minu süda on juhitud minu enda poolt, siis ma ei leia sealt ei Päästjat ega kedagi teist, kui aga minu südamesse siseneb Jeesus, siis muutub see Isa asupaigaks. Minu kodu muutub sinu koduks, sest ma ei taha enam elada üksnes enda jaoks vaid Tema jaoks, kes mind armastab ning kes on minu jaoks olemas.

Kui meie süda on täidetud, siis ta ei tegele enam iseendaga, vaid sellega, kes on teda rõõmustanud. Siis tuleb kolmas aspekt : Ärgem tegelegem enam iseendaga, sest me oleme ennast pööranud täielikult Jeesuse poole. Nagu Sakkeus saame meie teda rõõmuga vastu võtta, sest vaid südame alandlikkuses saab rõõm suureks paisuda.Nagu Sakkeus nii ka meie hakkame andma, jagama, vastupidiselt meie tavapärastele harjumustele omada, endasse tõmbuda, oma hingeseisundit hellitada ja nuriseda selle üle, mida teised meile teevad või ei tee. Küsigem kogu aeg Pühalt Vaimult, et ta õpetaks meile, kuidas näha Jeesuse pilku, mis valgustaks meie südant. Samuti palugem Püha Vaimu, et ta näitaks meile ühtekuuluvust ja andmist, et ta ühendaks meid Jumalaga, et meie süda, mis on õnnelik meie Valitseja ja Päästja üle, kes soovib olla meie kõiksus, hakkab tegutsema nagu tema. Et ta annaks ülirohkesti nagu tema.

Minu siinolekuks täna on veel üks põhjus: Ma tahan tutvustada oma armsat venda Kristuses, Kristuselinna piiskoppi Makariost, kelle Tema Pühadus Bartolomeus, Konstantinoopoli peapiiskop ja oikumeeniline patriarh, saatis meile abiks, meie teoloogiaõppe süsteemi korraldamiseks. Lisaks sellele, et tegemist on meie kiriku jaoks suure auga, hindame me seda toetust väga. Piiskop Makarios on rahvusvaheliselt väga hinnatud tänu tema teoloogilistele teadustöödele bioeetikas nii Konstantinoopolis, Kreekas kui ka Ameerikas. Tema siinne kohalolek on meie kiriku ja selle tuleviku jaoks asendamatu.

Ma otsustasin usaldada piiskop Makariosele vastutuse liturgiate teenimiseks siin lugupeetud Issanda muutmise peakirikus, et märkida ära teie koguduse tähtsust meie kiriku jaoks ning et mälestada meie suurt piiskopmärtrit püha Platonit. Igakord kui ma olen Tallinnas, hakkab piiskop Makarios olema teie jumalike liturgiate eesistujaks. Tavapäraselt teenib ta liturgiad meie püha Siimeoni kirikus või mujal, sõltuvalt ülesannetest, mida ma talle määran. Näiteks lähipäevil peab ta sõitma Kreetale, et osaleda Teoloogilise Akadeemia kursustel. Ta tuleb tagasi märtsikuus. Ma olen veendunud ning tänan teid juba ette, et te võtate ta hästi vastu igakord, kui ta tuleb teie juurde, et pidada jumalateenistusi. Muus osas jätkab Suur-Kloostri kogudus tegutsemist vastavalt oma harjunud korrale.

Õnnistagu, hoidku ja kaitsku teid Jumal! Andku ta kasvamist teie kogudusele südamerahus ja ühtsuses. Aamen !

Tallinna Issanda muutmise peakirik

Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, Püha Sinodi esimees