Kolmas paastunädal: ristikummardamise pühapäev

Meie kummardame täna vaga meelega selle puu ette, mille peal sinu Poeg, oh Kõigeausam Neitsi, oma käed meie eest välja sirutas, kui Ta selle külge oli naelutatud. Anna meile rahu ja aita meid jõuda maailma päästvate kannatusteni ning ka maailma rõõmustava Issanda nime kandva paasa valguses hiilgava päevani.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Oleme jõudnud juba suure ja püha paastu keskpaika. Oleme jõudnud poolele teele kohtumaks ülestõusnud Päästjaga sel erilisel ja pikal paastu, palve ja enesesse vaatamise ajal. Võib juhtuda, et masendume vaimselt ja roidume ihuliselt nende neljakümne päeva jooksul, sel pikal pidevale patukahetsusele ja vaevanägemisele pühendatud teekonnal.

Just seepärast pöörab püha Kirik täna hommikul oma pilgu Kristuse eluandja risti poole, et see annaks meile uuesti jõudu, toetaks ja lohutaks meid vaimulikus võitluses ning samuti selleks, et me saaksime kaugelt silmata meie jumaliku Päästja ülestõusmise helget päeva. Sarnaselt puule, mis kunagi istutati Eedenis paradiisiaia keskele, on meie pühad isad istutanud püha paastu keskele ristipuu, mis meenutab meile, et Aadama patt lunastati uuel elupuul, tänu millele me ei sure, vaid oleme saanud elavaks.

Rist ja ülestõusmine on lahutamatud ja seepärast me ka täna risti austame, et leevendada nende neljakümne päeva kasinuse mõrudust ning pakkuda värskendust ja puhkust ning lootust neile, kes on nõrkemas võitluses oma halbade kirgede vastu. Veelgi enam, me näeme Kristuse eluandvas ristis – enne kui Ta ilmub oma võidurõõmus ja õhinas – “valitsuskeppi, oma kuningriigi tähte, mille Jeesus Kristus meile saadab, et meid lähedal hoida ning et saaksime koos tunda võidurõõmu Tema hiilgaval ülestõusmise päeval”.

Issand ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle”. Evangeelium räägib meile tõelise pöördumise kolmest järgust: enesesalgamine, oma risti kandmine ning Issandale järgnemine.

Enesesalgamine tähendab anda end täielikult Issandale, kogu oma olemuse andmine Jumalale.

Ja võtta Tema rist: mitte see, mida meie ette kujutame või ihaldame, vaid rist, mille Jumal ise meie õlgadele paneb. See on Issanda rist, Issanda, kes soovib, et me kannaksime seda risti koos Temaga ja järgneksime Talle lõpuni, sest meie igaühe rist on ka Tema rist, mis on meile kohandatud. Selline on Issanda kutse: kanda risti, seda ohverdatud elu risti kuni surmani, sellel rippuda, saada selle külge naelutatud, jääda koos Jeesusega lõpuni, kanda Tema risti kuni Kolgatani ja saada osa Tema ristilöömisest.

See on ka nende neljakümne askeesipäeva eesmärk ja põhjus: vabastada meid meie eksimustest, lepitada meid Jumalaga, tõmmata meid välja meie nõrkuste kuristikust. Suur paast pakub meile ka võimaluse leida tasakaal ja vaigistada neid tundeid, mis muidu ilma vahelesegamiseta juhiksid ja valitseksid meie keha ja vaimu üle. Veelgi enam, suur paast kutsub meid üles teadvustama, et harjumus kergelt pattu teha kinnitub meisse hõlpsasti ning et selle tulemusena kaotab meie nii vaimne kui ka kehaline olemus silmist eesmärgi muuta seda maailma, mis on langenud kaduvusse ja ebaõiglusse.

Kristluse nägemuse järgi tähendab maailma muutmine selle vabastamist kõikidest otsesest ja kaudsetest surma vormidest, mis ei ole tegelikult muud kui iga tõelise armastuse surm. Selline on ka tee tähendus, mida me ühes Kristusega Kolgatale käime. Risti päike sulatab jääkihi, mis hoiab pimeduse vangis inimkonna hinge, et ta viimaks leiaks taas Taevaisa armastuse kiirguse ja soojuse.

Ei ole midagi suuremat kui Kristuse järgimine, sest Teda järgides valime elu. See on täiesti vaba valik, mis on siiski allutatud rasketele tingimusele: lahtiütlemine kõigist maistest mõtetest, kirgedest ja unistustest saavutada võimu ning sotsiaalset ja materiaalset edukust. Kristuse järgimine pole enamat ega vähemat kui enesesalgamine ja selle maailma võimalike kaotustega leppimine.

Ja see on raske, väga raske… eriti, kui me armastame iseend rohkem kui midagi muud ilma teistega arvestamata, kui laseme end patul ahvatleda… kui kõhkleme avamast oma hirmude ust, et Püha Vaim pääseks sinna sisse ja vabastaks oma hingusega meid kõigist halbadest ja hukutavatest harjumustest.

Kuid Kristuse järgimine on ka suure saladuse ilmsiks tulemine. See saladus on Jeesuse kohalolek meie enda olemuses. Ta on meie parim sõber, meie alatine kindel ja tugev kaaslane, esimene sel Kolgata teel. Ta kannab õlul üüratut risti, millel lasuvad kõik meie patud. Seega on tõsi, et Jeesus võttis enda kanda mitte üksnes kogu kurja, mis me teistele olime teinud, vaid ka selle kurja põhjuse. See on võimalik, sest Temas ja ainuüksi Temas on lepitus ja pääste.

Kas me taipame, mida Jeesus tegi, kui Ta võttis ristil patud enda omaks ja enda kanda? Kas me tajume Jeesuse ühtaegu hukkamõistvat ja samas kaastundlikku kohalolekut meie pattudes? Kas me mõistame, et ainult Kristus teeb meid terveks ja et heites end Tema kätesse ja olles Temaga osaduses parandame Tema läbi ja koos Temaga ning Temas kõik tehtud kurja?

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Kui pimedus meie elus ei jäta meile mingit väljapääsu, kui meeleheide pitsitab meid kõrist, kui mured tungivad meie pereellu, kui meie asjad lähevad halvasti, kui meie sõbrad meid reedavad, kui meie elu on lõpmatu kurbmäng, siis pöörakem end Kristuse poole. Kristuse, kes olles ristil otsib meie pilku ja meie pühendumust. Selsamal hetkel avaneb meile Jeesuse päästev usk, halastus ja ainus õiglane õigus ning me saame vabaks samal viisil nagu see juhtus Ketsemanis Kolgatal, kui Jeesus võttis täielikult omaks iga inimese ja tema patu.

Kas me laseme endal selle suure paastu ajal, mis on aeg vabanemaks täielikult meie raskustest, saada osa lunastusest ja päästest, mida Kristus meile ristilt pakub? See on võimalik üksnes siis, kui patu tegemise asemel me seame Tema kogu oma olemuse keskmesse, Tema ainsa, Jeesuse, meie Päästja! Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

11.03.2018