PALMIPUUDEPÜHA

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänasel Jeesuse Jeruusalemma-minemise pühapäeval ärgem laskem ennast köita selle püha rahvalikust küljest, vaid eelkõige sinna kätketud salasuslikust tõelusest, küsides eneselt: kuidas Jeesus siseneb oma linna, mis sellel hetkel nii väga meenutab meile Jumalariiki ? Ta tuleb « eeslisälu seljas istudes » nagu ütleb evangelist Johannes (12,15).

Tema, Taevase Isa ja Neitsi Maarja igavene Poeg; Tema, ainus tõeline kuningas… tuleb eeslisälu seljas istudes! Selle maailma vägevate seisukohalt on see kahtlemata rumalus, aga meie jaoks ilmutusliku tähendusega: Temas pole vähimatki soovi valitseda. Vastupidiselt meie tavalisele käitumisele püüda ennast teiste hulgas kehtestada, on Tema, meie Issand ja meie Jumal, alandlik, see tähendab Ta on tõeline. Jumalas pole vähimatki kurjust samal ajal kui meis pesitseb vägivald kogu aeg, isegi enese suhtes. Seevastu Kristus, tehes enesest teiste teenija, teeb orjastamise asemel meid vabaks. Oma alandumisega astub Ta meie ellu. Tema hellus ja alandlikkus ongi kitsas värav Jumalariiki. Selleks, et meie Isa kuningriigis, nagu ütleb evangelist Johannes (8,31-36), ei oldaks enam « orjad », vaid Pojas vabastatud inimesed.

Kui paljud kristlased on mõistnud, et see, mis Jeruusalemmas toimus, see, mis siiani toimub igaveses, nähtamatus Jeruusalemmas, on äärmiselt oluline, sest tulevases Jumalariigis meid teeniva Kristuse alandlikkuse läbi austatakse lõpuks kõiki inimesi, eriti kõige vaesemaid ja viletsamaid.

Et mõista Jumala lõpmatut austust iga inimese vastu, on meil esmalt vaja nõustuda veidigi jagama tema alandlikkust. Just seda tähendavad laste hõisked sel päeval pühakojas « Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust » (Mt 21,15-16). Seepärast peame ka meie olema need väikesed lapsed, kellele Isa ilmutab oma Poja imet. Igal juhul olid just lapsed need, kes hõiskasid toona Jeesusele, ning samasuguse õrna ja alandliku meelelaadiga peame meiegi nende eeskujul avama Jeesusele tee oma südamesse.

Täna kangastub Jeruusalemm meile Jumalariigi eel-ilmutusena. Õigluse ja rahu kuningriigina, mis on sisse seatud võitluse ja võiduga lahkmeele, vihkamise, vale ja patu üle, mille palgaks on surm. Jeruusalemm on varjatud paik, kust Kristus laotab laiali oma rahu. See varjatud paik on tegelikult inimese süda, meie süda. Selline saab läbi kogu suure ja püha nädala olema Jeesuse võitlus selle nimel, et hävitada meis patt ja surm. Tema ülestõusmine on Tema risti võit meie patu üle, armastuse võit surma üle.

Kuidas me võtame eesootava nädala jooksul vastu oma jumaliku Päästja? Ta astub tihti meie ellu, aga kas me tunneme Ta ära? On väga tähtis seista Tema ette puhta lapsesüdamega, selle asemel, et vastandada Talle oma täiskasvanu südame vaikimine, hirmud, kahtlused või ükskõiksus, sest lõppkokkuvõttes on see ju Isa, kes oma armastatud Pojas meie juurde tuleb.

Armsad vennad ja õed !

« Hosianna, õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel » laulame me täna suure rõõmuga. Aga kas me ikka mõistame seda, mida kuulutame? « Hosianna » on enamat kui lihtsalt rõõmuhõise. See on kõige otsesemas mõttes tungiv palve: päästa meid ometi!  Ja Jeesus tuleb oma Isa nimel, et meid päästa. Toogu see palvehüüd tõe meie südamesse: «Tule ometi, Issand Jeesus! Sina oled õnnistatud, sest Sa tuled Issanda nimel! Päästa siis meid! Hosianna! » Aamen.

+Stefanus

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit