PAASALÄKITUS ISSANDA AASTAL 2016

«Jumal tõuseb üles ja Tema vaenlased pillatakse laiali

ning Tema vihkajad põgenevad Tema palge eest.». 

Psalm 68, 1-2.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna on kõik täis rõõmu ja hõiskamist, sest Kristus on üles tõusnud! Täna kingib Jumal inimkonnale uue maailma, millele on läbinisti võõras kaduvus, surmaõudus ja ühe inimese vaenamine teise poolt. Täna on kogu loodu piduehtes, sest Kristuse ülestõusmine ilmutab meile armastust, lootust ja hoolivust inimeste vahel.

Paaspühad on viimaks kätte jõudnud. Nii, nagu talvesse on juba kätketud kannatamatut kevadeootust, saab ülestõusmise rõõm, mida võib aimata suure paastu ja suure nädala jumalateenistustest, järsku meie silmale nähtavaks, et ujutada meid üle oma võimsa ja sulni hõngusega ja rõõmsa valguse säraga, millel ei tule lõppu.

Sel hetkel maitseme kristlastena kõik uuestisünni kogemust puhtas armus, jumalamuidu. Samas aga on tõsi, et meie usku ülestõusmisse paneb rängalt proovile kurja kiusaja jahmatav vägevus, kes näikse jäädavalt valitsevat maailma enese südames. Vihkamine, sõjad, tagakiusamine, kõlvatus, ülekohus, valed – kõik see ja veel palju muid pahesid käib läbi meie silme eest pühkides kõik oma teelt. Kas võiks täna olla veel kurvemat vaatepilti, kui see tervete rahvaste massiline väljaränne? Inimesed on sunnitud oma sünnimaalt lahkuma kohutavates tingimustes – vastu teadmatusele, riskides enese ja oma laste eluga; kerjates kohast ja püsivat elupaika; lootes, et vastuvõtjariigi ja selle elanike hoolitsus võiks taastada nende au ja inimväärikuse.

Kurjus on olemas ja meile on hästi teada, et “terve maailm on kurja käes» (1Jh 5,19). Nagu kirjutab apostel Johannes oma esimeses kirjas (3,10) «Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.»

“Aga”, ütleb Jeesus, “olge julged: mina olen maailma ära võitnud» (Jh. 16,33). See, mis meist lähtub, jääb väga ruttu pidama meie omakasu piiril, meie väärtusilma piiril. Sealt edasi algab ülestõusmine, enam ei ole meid, vaid Tema, Jeesus Kristus. Tema ristil murtud ihus on Jumala ja inimese salasus üks ja seesama. Teda vaadates õpime, et nagu Tema, nii meiegi ei saa minna surmast ellu, kui me ei armasta oma vendi, sest Jeesuse ülestõusmine, mis on ka meie ülestõusmine, on piiritu, kõikehõlmav armastus. Ainult Temast, Tema läbistatud südamest, Isa südame salasusest alguse saanult jõuab meie armastus kõikideni, nagu Tema armastus jõudis meieni, et me armastaksime üksteist, nagu Tema on armastanud meid! (Jh 15,12). Selline on elu, mis hauast tõuseb ja surma ära võidab.

Seega Kristuse ülestõusmine on Jumala jõulise sekkumise täius maailmas. See algab Jeesuse sündimisega Neitsi Maarja ihust ja lõpeb ristiga, millel saab teoks surma alistamise võidupidu. See Jumala jõuline sekkumine kinnitab võitu kogu rikutuse ja surma üle, et inimene saaks tõelise elu ja seeläbi aitaks kaasa hirmu ja meeleheite hävimisele, et igas inimeses võiks õide puhkeda ülestõusmise lootus. Kristuse rist õpetas meile loobumist, Tema ülestõusmine – eneseületust. Surnud ja üles tõusnud Kristuse tõttu Jumal pole surnud, nagu maailm püüab väita. Ta on elus. Ja väljapool Teda, ilma Temata on kõik nüüdsest vaid valelik ja tühine.

Sel päeval, mida ükski öö ei peaks meie elus enam tumestama, on meile antud uudsevili, paasa uudsevili, milleks on osadus ja armastus.

Seda uudsevilja kogemust osaduses ja armastuses elab õigeusu Kirik silmnähtavalt ja üksmeelselt läbi suurel ja pühal üldõigeusu kirikukogul, mis toimub käesoleval aastal Kreetal. Avaliturgia Heraklioni püha Miinase katedraalis on kavandatud nelipühile 19. juunil. Kirikukogu töö kestab 17. – 27. juunini Kreeta õigeusu teoloogia akadeemias.

Nii suure tähtsusega sündmust pole õigeusu kirik kogenud alates seitsmendast üleilmsest kirikukogust ligi 1230 aastat tagasi. Käesolevat kirikukogu on ette valmistatud juba aastast 1961. Otsus selle kokkukutsumiseks võeti kõikide autokefaalsete õigeusu kirikute poolt üksmeelselt vastu läinud aasta detsembris. Me teame, et paasapühad lõpevad nelipühiga. Ja seistes koos Kristusega Taevase Isa ees, palugem koos, ühest südamest ja ühes vaimus, et Püha Vaimu rikas and laskuks külluslikult kõigi isade peale, kes osalevad sellel suurel ja pühal kirikukogul, et nad oleksid tõesed, alandlikud ja julged ning et meie Kirik annaks tões maailmale üksmeelset tunnistust usust ja armastusest. Hea tahte, pingelõdvenduse ja rahu tunnistust kogu inimkonnale. Tunnistust, mis lõpuks ometi võtaks arvesse meie aja naiste ja meeste muresid ja ootusi,

Kristus on üles tõusnud!

Ärgem kartkem siis midagi! Ta on surma ära võitnud. «Temas“, nagu kirjutab tuntud Liibanoni preester isa Jean Corbon, „ja kui me Temasse usume, me saame näha elu: me laseme paljudel enese ümber seda näha, seda avastada; me anname seda paljudele!»…

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu esimees.