Õigeusu pühapäev

„Issand, oma jumaliku loomuse poolest oled Sa kujutamatu, aga viimseil päevil lihaks saades võtsid Sa enesele omal tahtel nähtava kuju” (päeva stihhiiradest).

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna on pühakujude ehk õigeusu pühapäev, sest just pühakujud – ikoonid – muudavad meie silmale nähtavaks pühakirjas kuulutatud pääste salasuse. Ja selle salasuse sisuks on Jumala Poja, tema Sõna ja Valguse saamine tõeliseks inimeseks, et saaksime Temas ja Tema kaudu Jumala lasteks. See on meie õigeusu alus ja selline on ka meie teekond koos Jeesusega läbi suure paastu aja: Teda kuulates ja kummardades, Temaga üheks saades.

Saada üheks Kristusega, sest me oleme oma Jumala kuju, tema „ikoon”, kes on kutsutud olema Tema „sarnane”. Kogu inimelu traagika seisneb selles, et ehkki me juba oleme Jumala kuju ja meile on ka tõotatud, et „oleme loodud Tema sarnaseks”, ei ole me seda ometi. Sellepärast sai Jumala armas Poeg (see, kes on Isa igavene Auhiilgus, Tema ikoon) inimeseks, võttis endale selle kuju, mis meil on (sellisena nagu see on, moonutatud, kuid siiski Jumala kuju), et taastada ja anda inimesele tagasi tema jumalanäolisus. Kui me tõesti tahame olla kristlased, siis usume, et ainult Püha Vaim saab selle meile anda.

„Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid,” ütleb Filippus Naatanaelile ( Jh 1:44-52). Mina saan neist sõnadest aru nii, et ikoonid ei kujuta Jumalat, see ei ole võimalik. Nad ei kujuta ka inimest sellisena, nagu me oleme: sel juhul oleks tegemist lihtsalt värvipiltidega. Ikoonid kujutavad Kristust, see tähendab Jumal-Poega, kes on saanud inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.

Selle poole oleme me teel läbi paastuaja, läbi ülestõusmise: pöördumises, taastades inimese kuju, mis meil on, et see saaks kirgastuda.

Ja Filippus ütles Naatanaelile veel: „Tule ja vaata!” Vaata: meie pilk on väga tähtis! See ei ole hajevil, pealiskaudne pilk, mille me heidame inimestele ja asjadele, vaid pilk, mis peatub, süveneb, ootab, otsib. Et Jeesust näha, peab ennast pingutama, hoidma Tema peal oma südame pilgul.

Tule: see tähendab, et Jeesuse nägemiseks peame väljuma omaenese sügavustest. Valgust saab näha üksnes südame silmadega; teist inimest saab tunda üksnes südamega.

Siit ka ikooni tähtsus. Tõepoolest, pühakujude eesmärgiks ei ole rahuldada meie meeli. Ikooni ülesandeks on panna vaikima iga pealiskaudne pilk, lasta meil oma lihalike silmadega usu valguses viimaks üles leida Kristus. Siis avastame, et Kristuse ikooni kaemuses võime lõpuks ka iseennast tundma õppida. Näeme, et oma pattu saab tunda üksnes oma pilgu vaikuses, mis on vaimulikus kaemuses suunatud ristilöödud Kristusele.

„Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid,” ütles Filippus Naatanaelile… Meil teiega on midagi rohkemat kui Moosesel, meil on apostlid, kes evangeeliumi ja oma kirjadega annavad tunnistust Jumala Poja imest, kes on saanud inimeseks, et teha meist Isa lapsed.

Sest Jeesus Kristus, Jumala Sõna, on tulnud meie pärast ja võtnud endale meie inimihu ning oma surnuist ülestõusmisega taastanud selle esmase kuju.

Naatanael, jutustab tänahommikune evangeeliumilugemine, oli tulnud, et Jeesust näha ja ta kohtas Teda; meie peame Jeesuse juurde „tagasi tulema” murtud ja avatud südamega, alandlikult ja usaldavalt, et Teda kohata. Ma lisaksin isegi, et kohata Teda lapse südamega!

Me ju teame, et laps ei lepi välisega. Tema pilk tungib kestast läbi. Ta näeb tõde, isegi kui ei suuda seda sõnadesse panna. Just selles Isa lapse, Jeesuse, Tema armsa Poja valguses loob Püha Vaim uueks meie usu silmad. Just seda kuulutust kannab meie jaoks tänane suure paastu esimene pühapäev: Kristuse pühakuju on vaikuse, vastuvõtmise, heasoovlikkuse, „tahtliku headuse” salasus.

Avagu see suur paast, mu armsad vennad ja õed Issandas, meile tee tõelisele südame pöördumisele, et Issand saaks täielikult „enda peale võtta meie viletsuse ihu ja vormida see uueks oma aulise ihu järgi”.

Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

21. veebruaril 2010 Tallinna Siimeoni ja Hanna katedraalis