Õigeusu pühapäev

Suure paastu esimene pühapäev

Johannese 1,44-52

Armsad vennad ja õed Kristuses!

“Õigeusu pühapäeva” hakati tähistama 842. aastal, et meenutada võitu ikoonide hävitamise ehk ikonoklasmi üle ja teada anda pühakujude austamise seaduslikkust. Seega algselt kasutati sõna “õigeusk” seoses selle pühapäevaga ja võrdlemisi kitsas tähenduses.

Oluline on siinkohal meenutada, et ikoone ei kummardata samal viisil nagu Püha Kolmainu isikuid; neid austatakse. Ikooni õpetuslik väärtus seisneb selles, et ta annab meile vaimulikuks mõtiskeluks eeskujusid, kellest meie teod võivad innustust saada. Pühakuju väärtus pole aga üksnes kasvatuslik: kui ikoon on sisse õnnistatud, saab sellest inimese ja Jumala kohtumispaik, Jumala ühtse ja jagamatu valguse voog, eriline Jumala kohalolu viis.

„Vaata, Kogudus ehib ennast lihasse saanud Kristuse kuju kui kauni ehtega…Keda meie austame, selle kuju hoida ärgem pangem häbiks; häbisse saagu need, kes nõnda ei usu, sest meile on auks kui me vagalt austame inimeseks saanud Jumala kuju, aga seda Jumalaks ei arva“  – nõnda loeme trioodiraamatust (5 stihhiira pärast Issand, ma hüüan).

Hiljem mõisteti „õigeusu“ alla dogmade kogumit, mida järgitakse Konstantinoopoliga osaduses olevates kirikutes. Varem loeti sellel pühapäeval kõikides kirikutes „Synodikoni“ –  ametlikku dokumenti, milles mõisteti nimeliselt hukka kõik eksiõpetajad. Tundub, et suure paastu alguses pidasid Bütsantsi kristlased oma kohuseks ja vajaduseks kuulutada oma usku.

Lisaksin, et seniajani väljendub selles pühas pigem püüd võtta halastav seisukoht nende suhtes, kes on eksiteel, ja eraldada nende arusaamades see, mis tõene, sellest, mis väär.  On tõesti hea ja kasulik, et õigeusu kirik väsimatult ja ühemõtteliselt väljendab oma seisukohti usu küsimustes;  tasub meenutada, et kõik algatused ja dialoogid teiste nii kristlike kui mitte-kristlike usutunnistustega ei  tähenda loobumist ega järeleandmisi põhilistes usutõdedes; ning lõpuks ei tohi unustada, et õigeusu põld tuleb puhastada umbrohust, et mitte labastada omadussõna „õigeusuline“ kasutades seda asjade kohta, mis võivad paista või ollagi vaid pinnapeale lisandus või lausa ebausk.

See suure paastu esimene pühapäev on seega pühakujude ja eriti Kristuse ikooni pühapäev. See ikoon on meie ees iga kord kui Kristus meid kokku toob, et meid pöörata ja muuta, et meid unustusest välja kiskuda. See tuletab meile meelde, et Jeesus, meie Jumal, on tõeline inimene, kellel on samasugune pale kui meilgi ja kes on igaveseks rüütatud meie inimlikkusega.

Oma eluviisiga näime arvavat, et Jumal on mujal, et Teda pole kohal, Ta on kaugel ja meist eraldatud.  Just selles seisneb meie esmane patuviletsus: me unustame Jumala. Kõigi meie pattude juur on see, et me unustame Jumala! See tähendab, et iga kord kui meie silmad avanevad ja vaimulikus kaemuses imetlevad Issanda pühakuju, kas kirikus või kodus, me nagu ärkaksime. Meie süda ärkab ja me saame aru, et me ei ole enam kunagi üksi, lahusolus ja  eraldatuses.

Kristuse palet vaadates ma tean, et ei ole enam vangistatud surmavasse üksindusse. Kui ma oma südame tões lasen Tema pilgul ennast täita, ennast puudutada, siis tekib ühendus, armastav side, mis on enam kui sõnad, milledes leidub veel minu enese müra ja ma tean, et ma saan elada ja ka Teda kogeda!  Kord ühes külas tabas preester talumehe tungivalt Issanda ikooni silmitsemas. „ Mida sa siin teed?“ küsis ta. „ Ma vaatan Teda ja Tema vaatab mind“, vastas talumees: „ Ma vaatan Teda ja Tema vaatab mind“, näost näkku, palgest palgesse! Mida enamat on vaja, et öelda, mis on südame pöördumine?

Nüüd, mil oleme alustanud seda esimest suure paastu nädalat, kutsub Kirik meid paasa-eelsele kohtumisele Kristusega, isiklikult kohtumisele Temaga.

Esimese Moosese raamatu peatükist 28 loeme, et Jakob nägi und, milles „maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla „ (salm 12). Aga Jumal annab meile uue lepingu, mille läbi Temast, kes on Neitsist sündinud lihaks saanud Jumala Sõna, saab vahendaja, et taastada osadus Jumala ja inimeste vahel, et need, kes on kutsutud, saaksid kätte igavese pärandi tõotuse  (Hb 9,15). „Sest üks on Jumal,“ ütleb apostel Paulus oma esimeses kirjas Timoteusele (2,5) . „Üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest“. Usku on meile ilmutatud kui palverändu, mille algus ja lõpp on Kristus ise.

Kordan täie veendumusega, et me ei ole enam vana lepingu ajas, kus Jakobi unenäos kutsusid inglid inimesi osadusele. Uue lepingu, meie lepingu ajastul otsib Jumal ise meid üles, tuleb isiklikult meiega kohtuma, tuleb alla meie juurde, asub meisse ja meie südametesse.

See veendumus sobib hästi sellega, millest Johannes meile täna hommikul oma evangeeliumis räägib:

Esiteks kui Filippus ütleb: „Me oleme Ta leidnud“ ( salm 45)! on Naatanael algul skeptiline. Me oleme Ta leidnud tähendab me oleme unustusest välja tulnud. „Tule ja vaata (värss 46)“. Vaata: pilk on nii tähtis! Mitte hajevil, pealiskaudne pilk, vaid pilk, mis peatub, süveneb, ootab, mis otsib, mis tuleb meie enese sügavusest!

Seejärel kui Jeesus ütleb Naatanaelile, kes tunneb temas ära Jumala Poja “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.” ( salm 51). Kristus ilmutab ennast meis pidevalt: siis kui me Teda otsime ja kui me Talle järgneme, kui usaldame Talle oma küsimused, ebakindluse, oma kahtlused ja oma puuduliku armastuse. Tema on meie redel, mida mööda me saame ronida taevasse, sest Tema ja üksnes Tema on meie päästmiseks taevast alla tulnud.

Selline on meie usk. See on prohvetite ja apostlite usk, mis ühendab isikliku teadmise ja vaimuliku kogemuse kui avastuse ja ilmutuse. Usk, mis on tõeline kohtumine Kristuse isikuga, osaduse pühitsemine Jumalaga. Kogu meie Kiriku jaoks on see õigeusu pühapäev otsekui üleskutse astuda samm edasi ja mitte käegalöömine või enesestpiisavuse tunne; seda kogetakse kui uut taasloovat kogemust; seda mõistetakse kui järjepidevust ja mäkketõusu, mille lõppeesmärgiks on Jumala ja inimeste lõpmatu osadus.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Palugem Jumalalt, et võiksime selge pilguga täis imetlust ja usaldust vaimulikus kaemuses austada Issanda Jeesuse pühakuju, kes on alati siin, et Tema Elu Sõna võiks tungida sügavale meie sisemusse, meie kõvasse südamesse!

Aamen

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit