ÕIGEUSU PÜHAPÄEV

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Tänane pühapäev on suure paastu aja esimene. Seda tuntakse nimetuse all õigeusu pühapäev. Esimene paastunädal on möödas. Kindlasti tunneme, et meie hing on kergem ja ihu puhanum, kuna oleme juba pööranud oma pilgu ülestõusmispühade poole, mis on praeguse suure askeesi ja intensiivse palveaja lõppsiht.

Täna hommikul, mu armsad, kutsub kirik meid tähistama usu – meie püha õigeusu – salasust sellisena, nagu seda seletavad meie jaoks lahti pühakujud. Eriti ristile naelutatud ja surnuist üles tõusnud au Issanda pühakuju, mis on valguse allikas. Teisisõnu ikoon Kristusest sel tunnil, mil Tema armastus meie vastu sai täielikuks. Pühakuju, mille abil saame usus ja vaimus vaadelda seda, „kellesse oleme torganud“, nagu ütleb püha apostel ja evangelist Johannes (19,33).

Just selline on tee, mida oleme kutsutud suure paastu ajal käima enne kohtumist ülestõusnud Kristusega paasapühal: vaimus vaadelda  ja kummardada Kristuse pühakuju mitte ihusilmaga, mis näeb üksnes nähtavat, vaid usu pilguga, mis näeb palju kaugemale.

Just seda kirjeldab meile tänane pühakirjalugemine. Arusaadavalt tekib küsimus, miks tänaseks õigeusu võidukäigu pühapäevaks on püha kirik valinud evangeeliumilugemise, milles räägitakse Issanda kõnelusest Naatanaeliga? Aga sellepärast, et Issanda sõnades ilmutab ennast iga kristlase ja Kristuse kiriku tõeline olemus. Sellise kristlase olemus, kes on tõeliselt õigeusklik, mis tähendab, et temas pole vähimatki valet. Kiriku olemus, milles pole kavalust, valskust ega inimlikku sebimist, vaid mis on läbini tõene oma õpetustes, salasustes, teenimises, juhatuses ja kogu oma ülesehituselt, nagu sellest annavad tunnistust meie pühakud, kes on saavutanud kooskõla Jumalaga, ning arvukad tunnustähed ja imeteod, mida Tema oma kirikus on sündida lasknud.

Seepärast me kummardame ja austame oma kirikutes Kristuse pühakuju ja seeläbi kõiki teisi – pühakute ikoone. Meie, õigeusklikud, ei lahuta kunagi jumalasõna kuulamist Issanda Jeesuse pühakuju vaimulikust kaemusest. Nii kätkeb ristile naelutatud Issanda ikoon endas pühakirja täit tähendust ja sellest voolab välja ülestõusmine.

Näha Kristust, olla Tem kaemuses! Naatanael tuli, aga Issand nägi teda esimesena. „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.”  Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” (Jh 1,47-48).

Naatanael tuli. „Tule ja vaata“, ütles Filippus talle (Jh 1,46). Ja ta nägi veel palju rohkem, ta nägi „suuremaid asju kui need“, Issanda enda sõnade järgi nägi ta „taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.” (Jh 1,50-51).

Meiega on sootuks teisiti. Me oleme juba tulnud oma ristimise ja Kiriku salasustest osasaamise läbi. Aga kas me oleme ka tõepoolest näinud?

Küsigem näiteks …kas oleme saanud täiuslikumaks armastuses Jumala ja oma ligimese vastu? Kas oleme ennast rohkem sidunud usuga, sellesse sügavamalt juurdunud? Kas me ikka peame väga suureks Jumala armuks, oma elu kõige tähtsamaks ja suuremaks hüveks, kuulumist õigeusu kirikusse?

Seepärast ma ütlengi teile: me ei pea Jeesuse juurde mitte tulema, vaid tagasi tulema. Sest see on tee, mis meil suure paastu ajal tuleb ette võtta. Jah, tulgem tagasi Jeesuse juurde ja kuulakem, mida Isa meile Temast räägib, õppigem Temalt, nagu tegid seda jüngrid enne meid. Just neile küsimustele ootab suure paastu esimene pühapäev vastust meie hingelt ja südamelt.

Siit ka pühakujude tähtsus õigeuskliku kristlase vaimulikus- ja palveelus. Kristuse pühakujusid austades õpime me tõeliselt palvetama ja palvest saab kõige ehedamal kujul see tõelise ühenduse salasus, mis ühendab meid Kristusega ja Tema läbi kõikide inimestega.

Et Filippus võiks meile öelda: „Tule ja vaata, sest ma olen Teda näinud!“ See on põhiline, mille tänane evangeelium meile annab, sellest saab alguse iga palve, meie palve. Et südame väikseimgi keel võtaks vastu Isa armastuse Vaimu, mis loob uueks ja kirgastab seda moonutatud kujutist, mis me oleme!

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Täna hommikul tähistab meie kirik õigeusu võitu; Tema võitu „pühakujude hävitajate ja kõikide väärõpetuste“ üle. See on päev, milles on tunda paasa hõngu, mis kuulutab Jeesuse Kristuse ja Tema Kiriku võitu. Aga sel päeval tähistame ka omaenese võitu kõigi takistuste üle, mis meie maisele teele kerkivad, sest oleme Kristuse Ihu – Tema Kiriku – liikmed. Olgu me siis patused või mitte, Kristus ootab, et võtta meid oma käte vahele, lasta meil osa saada oma andestusest ja juhatada meid tagasi paradiisi. Meie purustatud ja avali, alandlikust ja usaldavast  südamest voolab meile Issanda Jeesuse Kristuse rahu. Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

9.03.2014